ÕHTULEHT RIIAS | Heino Enden: raske on midagi tahvlile joonistada, mingit nõu anda!

"Siin polegi mingit nõu anda. Tšehhid olid igal pool kiiremad, jäime igal pool neist maha. Joonistada pole siin midagi, küsimus polegi liikumistes. Pigem tuleb proovida kahe, kolme mehe koostööd, kate-kattest mängu. Ei saa öelda, et meil oleks valed liikumised, et midagi pole tehtud. Ent meie mängijad on vastastele läbi-lõhki teada. Ning kui vastased on veidi pikemad ja kiiremad, on eestlastel nende vastu väga raske mängida," võttis Enden eilse kohtumise kokku.

"Põhiline oli see, et tšehhid olid meist igal pool kaks sammu ees. Esiteks olid nad teinud meist parema kodutöö. Nad teadsid täpselt, kes ja kuidas, olid väga hästi meie mängu läbi hammustanud, täitsid oma plaani väga korrektselt. Meie kodutöö ilmselt ei olnud nii hea – neil tekkisid omad võimalused palju lihtsamini kui meil.

Teiseks surusid tšehhid meid kaitses kohe algusest peale ära – ei andnud meile hingamis- ega liikumisruumi, lasid meil palli saada korvist võimalikult kaugel, tegid kõik meie liikumised ja asjad hästi ebamugavaks. Meil läks kõigega kaua aega, kogu aeg suruti korvist eemale. Mees, kes tahtis palli saada, pidi selleks hirmus palju tööd tegema – see väsitas.

Kui Sten Sokk palliga sisse läks, ei teinud keegi talle viga, ta ei kujutanud tšehhidele ohtu. Tal lasti minna, suruti otsajoone poole ja sööduliinid lõigati ära. Kui läks läbi mõni ohtlikum mees, kes võis pahandust teha, võeti too veaga maha – kõik oli täpselt paigas.

Meile nad vabu viskekohti praktiliselt ei andnud – tuli mõni üksik kord, kui saime vabalt visata. Kõik visked tehti väga-väga raskeks. Siim-Sander Vene võttis üks-üks ette, sealt tuli korve. Kui keegi lastigi enda kõrvale, suruti ta kehaga korvist nii kaugele kui võimalik. Saime mõne viske sisse, kuid iga veerandajaga suurenes vahe stabiilselt miinus 10 võrra."

Eesti pani algviisikus väljakule Erik Keeduse ülesandega võtta rajalt maha tšehhide mängujuht Tomaš Satoransky. Endeni hinnangul jagasid vastased selle esimese rünnakuga ära ning Satoransky tegeles lihtsalt mängu juhtimisega, millega ta sai filigraanselt hakkama.

"Kui vaatame tšehhide mängu, leiti kohe üles mehed, keda kattis Sten või Tanel Sokk. Nende peale üritati alla mängida ja niipea, kui abi tuli, siis tollelt mehelt läks sööt kaaslasele. Nad kannatasid, ootasid, ei teinud praktiliselt ühtegi viset vägisi."

Aga ikkagi – mida soovitada, kui Belgia paneb meie vastu samasuguse kaitse nagu tšehhid? "Ja Belgialt tulebki samasugune kaitse vastu! Nägime praegu mängus Lätiga – belglastel on väga liikuv, hea kaitse. Belglased on liikuvad ja hea hüppevõimega, vahetused kogu aeg käivad – neil on ühtlane meeskond, kes hoiab tempot ja on hästi agressiivsed. Täna tundus ka, et Eesti pole niisuguse tempoga harjunud, kusjuures Belgia ja Läti mängivad tšehhidest veel kiiremat mängu.

Iga meeskond, kes meie mängu vaatab, teab, et kui me kolmeseid visata ei saa, siis korvi all meil suurt jõudu ei ole. Peame suutma luua niimoodi teravusi, et vastased peavad abi andma ning siis on võimalik leida vabanevaid kaaslasi," analüüsis Enden.

Kas Eestil ikka varianti on? "See on sport, meeskonnamäng, kõike võib juhtuda, alati on variant. Olgem realistid – tõenäosus, et me võidame, on väiksem sellest, et me kaotame. Aga kuni mäng pole läbi, on võimalus alati olemas."