Ükski mängija ei tundnud end ebamugavalt juulikuus fännidega koos tehtud trennis (pildil), küll aga mõnel teisel üritusel.Foto: LAURA OKS
Spordiblogi
21. september 2015, 07:00

Ville Arike | Kas vigadest pole võimalik õppida?

Tänavused Euroopa korvpallimeistrivõistlused said eile õhtul ajalooks ning Eesti osales pärast taasiseseisvumist sel esinduslikul jõuproovil kolmandat korda. Tulemusi juba teame, eestlaste poolt on esimesed kokkuvõtted ka tehtud ning vaatleks järgnevalt mänguvälist poolt.

Nii EM-turniiri eel, ajal kui ka järel on palju olnud juttu suurvõistlusega kaasnenud üleliigsest trianglist, kus paljud kasutasid ka sõna „meediakära". Esmalt kutsun nimetama asju õigete nimedega. Valdaval osal Eesti meediast polnud turniirieelse käraga mingit pistmist. Kõrgendatud huvi oli pärast 14-aastast finaalturniirile jõudmist loomulik. Meedia ei tööta ju iseenda, vaid fännide jaoks, kes tahavadki teada, mis toimub ja mis seisus keegi nende lemmikutest on.

Teistest suurema koondise tegemiste kajastamise võimaluse andis korvpalliliit oma meediapartnerile (Eesti Päevaleht/Delfi), kes ka iga päev koondise mängijatega kümmet intervjuud ei teinud.

Üldine triangel käis puhtalt korvpalliliidu enda initsiatiivil. Ning kui PR-üritusele kutsutakse meedia kohale, siis ei saa seda nimetada meediakäraks, kui meedia ise ei korralda seda. Kahtlemata on PR-töö vajalik, kuid jääb mulje, et asjad polnud korralikult läbi mõeldud ega kõige tähtsamate tegelaste – treenerite-mängijate – soovidega kooskõlas.

Annan järgnevalt mõnele üritusele oma subjektiivse hinnangu.

Juulikuine ühistreening koos fännidega – kihvt üritus, mis muutis mängijad rahvale tublisti lähedasemaks. Toimus piisavalt kaua enne suurvõistluse algust ning ma ei usu, et võtnuks kelleltki tükki ära.

Augustikuus hakkas sotsiaalmeediast silma, et põhjalikult on tegeldud mängijate pildistamisega erinevates olukordades. Ning selle kohta tuli kriitikat nii peatreener Tiit Sokult kui siinkirjutaja teada ka mängijatelt. On tõsi, et pärast pikka sessiooni pole trenn enam õige trenn, liiati kui mängija pole hommikuse ja õhtuse harjutuskorra vahel süüa jõudnud! Paraadpildid on kahtlemata vajalikud, kuid kogu protsess vajaks hästi hoolikat läbimõtlemist, et see treeningprotsessi ei segaks.

Viimane üritus – kohtumine Pärnu kinos fännidega ja filmi vaatamine mõni päev enne finaalturniiri algust. Lugu, mida on nii avalikult kui ka omavahelistes vestlustes kõige enam kritiseeritud. Siin on tõmmatud paralleele ka 2001. aasta meeskonna lauluga Raekoja platsilt ärasaatmisega.

Üks kord juba tehti palagani ja paljud asjaosalised on erinevatel aegadel, ka äsjase finaalturniiri lähenedes, öelnud, et see oli vale. Milleks siis veel üks palagan kõige tähtsamate mängude sisuliselt eelõhtul?! Astuti reha peale, millele juba kord oli astutud, kas mineviku vigadest pole võimalik õppida?

Jah, tegemist oli korvpalliliidu sponsori promoüritusega, ent sel juhul tulnuks see korraldada aegsasti, tükk aega enne finaalturniiri algust.

Kui juba minevikukogemustest rääkimiseks läks, siis kuulsime kõikjalt tõdemust, et nii mängijatele kui ka treeneritele (samuti ametnikele) oli tegemist esimese finaalturniiriga ja seetõttu polnud kogemusi kusagilt võtta. Aga siiski. Meil on olemas Eesti koondise 1993. aastal EMi 6. kohani viinud Jaak Salumets (ja 2001 lõppvõistlusel koondist juhendanud Üllar Kerde) – toona mängiti turniiri esimese seitsme päeva jooksul kuus mängu ehk muster oli Riia omaga väga sarnane. Miks ei küsinud keegi Salumetsalt (mees kinnitas, et temalt pole EMiga seoses midagi uuritud) soovitusi? Ta saanuks kindlasti jagada vajalikke näpunäiteid.