ROLANDS FREIMANIS 10. SEPTEMBRIST: kartsin juba, et mäng Eestiga lähebki ära (1)

Rolands Freimanis, Läti koondis pidas EMil maksimumarvu mänge, üheksa. Saite küll mõne päeva puhata, aga kas jõudsite siiski eelmisel nädalal Tallinna väsinuna?

Võistlus väsitas eelkõige emotsionaalses plaanis, olin tühi. Esimestel EMi järgsetel päevadel ei tahtnud ma midagi teha, isegi kodus mitte. Nüüd, kui tulin Kalevisse, tähendab see jälle uut keskkonda, uusi emotsioone, ja saan tavapärase rütmi tagasi.
Füüsiliselt pole hullu, jalad olid EMist natuke valusad. Pühapäeval olen hooaja esimeseks mänguks Nymburkiga sajaprotsendiliselt valmis, tahan tšehhidelt revanši võtta. See motiveerib mind!

Läti mängust tšehhidega veidi hiljem. Alagrupiturniiri viimases voorus mängisite Eestiga ning mõlemad meeskonnad teadsid, et kaotajale on turniir läbi. Läti esimene poolaeg ebaõnnestus täielikult. Närvid?

Sündmused algasid päev varem, kui kaotasime Ukrainale ühe punktiga. Seejärel olime sada protsenti kindlad, et võidame Eestit. Samas teadsime, et Eestil on hea meeskond, rõhutasin seda veel kaaslastele. Ja eestlased valmistas meile väga suuri probleeme. Esimesel poolajal lasime neil valitseda, Veideman, Arbet, Talts karistasid meid ära ja vahe kärises 15-17 punkti peale...

Kas mõtlesite, et see mäng võib üldse käest ära minna?

Jah, mõtlesin. Kas see on nüüd kõik, kas see ongi kõik? Õnneks leidsime teisel poolajal lahenduse, hakkasime mängima lühikese koosseisuga, kasutasime erinevaid kaitseformatsioone. Eestlased ei teadnud enam, mida teha, kaotasid rütmi. Kui mängisime vahe tasa, uskusime juba võitu. Olime loomulikult õnnelikud, ehkki pidime ka kergendatult ohkama.
Eesti tegi hea turniiri. Esimesed mängud ei läinud kõige paremini, aga lõpuga võisid teie fännid küll rahule jääda. See atmosfäär, kus saalis olid mõlema poole fännid, oli vinge!

Võitsite seejärel esimeses play-off-mängus Sloveeniat ja jõudsite veerandfinaali. Kuidas Lätis seda tulemust hinnati?

Kaheksa sekka pääsemine on hea, kuid meeskonnasiseselt polnud me eriti rahul. Juhtisime ju 5. koha mängus Kreekaga peaaegu 20 punktiga, mõtlesime juba, et see koht on käes! Aga niipea, kui Kreeka-taolisele meeskonnale šansi annad, kasutab ta selle ära. Edu kuivas kokku viie minutiga. Arvan, et kustusime vaimselt. Me pole veel nii kogenud, vaimselt tugev meeskond.
Pärast seda kaotust ei suutnud me enam 7. koha kohtumises tšehhidega sammu pidada, mäng Kreekaga murdis meis midagi.

EMi seitse paremat tagasid koha Rio olümpia valikturniirile. Kas see oli enne võistlust teie eesmärk?

Jah. Me ei saavutanud seda ja seetõttu ei jäänud EMilt nii head tunnet. Jõudsime väga lähedale, aga päris kätte ei saanud. Siiski võib meil veel võimalus tekkida, aga see oleks valikturniir. Olümpiale endale on väga raske jõuda, sest konkurentsi on jäänud ainult väga tugevad meeskonnad. Ülesanne oleks väga keeruline ja kahtlen, et me pole selleks veel valmis. Kui aga saame koha, siis loomulikult läheme võitlema. Võimalus on alati, see on ju korvpall! Ootame novembrit, siis selguvad valikturniiride koosseisud.

Kas kodupubliku ees mängimine tähendas Läti koondisele suurt survet?

See oli suur-suur korvpallipidu! Riiale, Lätile, tervele Baltikumile. Riia oli läti, eesti, leedu fänne täis. See muutis terve võistluse atmosfääri eriliseks, emotsioonid olid võimsad. Kogu üritus oli väga kihvt ja meie mängijad nautisid seda. Võib-olla saabki ainult kord elus osaleda niisugusel sündmusel. Olin väga rõõmus ja rahul, et ka ise sellest osa sain.
Aga jah, Läti koondis tunnetas tõepoolest suurt survet. Meilt oodati ainult võite. Võidukas avamatš Belgiaga tõi teatud määral vabanemise. Kuid iga uue mängu eel tunned, et kodus oodatakse jälle võitu ning iga mäng tõi uued emotsioonid, kohustuse üha uuesti võita... Iga mäng oli väga keeruline.

Prantsusmaal peetud play-off'is saite juba vabamalt mängida?

Jah, Sloveenia vastu esitasime kindlalt oma parima partii. Tegutsesime väga ühtse meeskonnana, igaüks tegi oma asjad vajalikul tasemel ära.
Ka järgnenud veerandfinaalis Prantsusmaaga mängisime esimesel poolajal väga hästi. Seejärel viskas Tony Parker 10 punkti järjest ja mäng kaldus prantslaste kätte. Saalis oli 22 000 inimest – niisuguses õhkkonnas on kümmet punkti väga raske tasa teha.
Fiiling oli järjekordselt võimas – sa seisad selles katlas ja laulad Läti hümni. Niisugused olud loovad tõeliselt suure patriotismitunde, seda on sõnadega võimatu kirjeldada. Seejärel hakkavad need 22 000 inimest sinu vastu karjuma. See oli samuti suurepärane emotsioon.

Läti koondise sisekliima näis väga hea. Olete kahel EMil järjest saanud eelmise korraga võrreldes parema koha – 2013. aastal saite 11. koha. Kas näete varu veelgi kõrgemale rühkimiseks?

Jah, meie sisekliima on alati super. Oleme poole koondisega üsna ühes vanuses mehed, mängime juba viis-kuus aastat koos. Sageli käime läbi puhkusegi ajal. Meie põlvkond on piisavalt noor, 24-27-aastased. Me kõik suudame jätkuvalt areneda, parimad aastad on saabumas, alt tuleb noori peale ja seetõttu usun, et liigume veelgi ülespoole. Loodame järgmisest aastast koondises näha NBAsse pääsenud Kristaps Poržingist. Ootan tema debüüti NBAs, ta viib Läti nime kõige kõrgemale tasemele! Saime sel EMil hea kogemuse ning tahame kahe aasta pärast pürgida nelja parema hulka.

Mängisite Kalevis ka eelmisel hooajal, aga siirdusite talvel Kaasani Unicsisse. Kas suvel tuli teisi pakkumisi ka?

Tuli küll. Lootsin saada mõne Unicsi-taolise suure klubi pakkumist, aga seda ei tulnud. Kaleviga olin rääkinud juba juulis. Augustis mõistsin, et tolle hetke olukorras on Kalev mulle parim valik, ja sõlmisime lepingu. Kalev on korralikul Euroopa kesktasemel meeskond. Huvi tunti näiteks Türgist, Saksamaalt, Itaaliast.
Aga teadsin, et siin treenerid tunnevad mind, usaldavad, olen kodule lähedal, mängime VTB ja FIBA sarjades. Eelmisest hooajast teadsin, et Tallinn on mulle väga hea koht – siin on head taustajõud, sind toetatakse, antakse auto. Sul on kõik olemas, ainult mängi! Treeneri roll on mängijale tähtsaim. Unicsis ei usaldatud mind kuidagi. Aga Kaasanisse minek polnud viga, iga kogemus on kasulik.

Kalevi eestlasi juba teate, kuidas tunduvad uued mängijad?

Ma ei oska veel öelda, pole koos nendega pidanud ühtegi mängu. Ootame paar mängu ära, siis saan juba öelda, kes mida endast kujutab. Praegu tundub kõik hästi.

Rolands Freimanis

Sündinud 21. jaanuaril 1988

Pikkus 210 cm

Kaal 106 kg

Kodakondsus: Läti

Positsioon: suur äär/tsenter

Klubikarjäär: 2006-08 Riia ASK, 2008/09 Riia VEF, 2009/10 Sevilla Cajasol, 2010/11 Huesca, 2011/12 Bilbao Lagun Aro, Girona, 2012/13 Montegranaro Sutor, 2013/14 Južnõi Himik, 2014/15 Kalev/Cramo, Kaasani Unics, 2015/16 Kalev/Cramo.

Läti koondises 2009. aastast