Henry Rull | Taktikaline analüüs: Kuidas endise autovaruosade vahendaja juhitud "apteekrid" Barcelona Meistrite liigas vaat et põlvili surusid (1)

1904. aastal kuulsa ravimifirma Bayeri töötajate poolt loodud klubi on pikalt olnud üks Saksamaa edukamaid. Kuigi Bundesliga trofeed pole Leverkusen kunagi võitnud, pole meeskond sajandi vahetusest alates Meistrite liiga alagrupiturniirile jõudnud vaid kolmel korral.

Läinud aprillis palkas klubi peatreeneriks kireva elulooga 48aastase Roger Schmidti. Saksamaa madalamates liigades pallinud keskpoolkaitsja töötas pärast mängijakarjääri lõppu näiteks autovaruosade vahendajana. Samas ei jätnud ta kunagi jalgpalli ning juhendas päevatöö kõrvalt väikeklubi Delbrückerit, kellega jõudis Saksamaa liigaredeli neljandale astmele.

Enne kodumaale siirdumist juhendas Schmidt Austria tippklubi Salzburgi Red Bulli. Kuigi algselt polnud Salzburgi fännid Schmidti palkamisest vaimustatud, veensid mehe mängustiil ja tulemused toetajaid. Näiteks võitis Red Bull hooajal 13/14 Austria Bundesliiga tiitli.

Schmidti vutifilosoofia on lihtne: meeskond peab mängima ründavat jalgpalli ning olema füüsiliselt väga heas vormis, tänu millele suudetakse vastaseid kõrgelt ja efektiivselt pressida. 

Dortmund on vaese mehe Leverkusen või vastupidi?

Mehe treeningutest Salzburgis räägitakse legende. Näiteks kasutas ta harjutuskordadel äratuskella, mis tirises iga viie sekundi järel. Kui selleks ajaks polnud mängijad vastastelt palli võitnud, andis kell märku, et pallurid pole Schmidti soovi täitnud.

Seetõttu võib lootsi võrrelda Dortmundi Borussia endise peatreeneri Jürgen Kloppi ning praeguse juhendaja Thomas Tucheliga. Ainsaks vaheks on, et Leverkuseni mäng on veelgi intensiivsem ja ründavam.

Sarnaselt Kloppile ja Tuchelile eelistab Schmidtki 4-2-3-1 formatsiooni, kus kõige tähtsam roll on kolmel ründaval poolkaitsjal. Nemad peavad mängu ehitama, võimalusi looma ja väravaid lööma.

Eilse matši avapoolaeg Barcelona vastu oli justkui vutisõbra unelm. Mõlemad meeskonnad ründasid raevukalt ning tekitasid ohtralt võimalusi, kuid esimese 45 minuti ainus värav sündis nurgalöögist - Hakan Calhanoglu antud palli koksas peaga väravasse keskkaitsja Kyriakos Papadopoulus.

Terve mängu jooksul oli näha, kuidas Leverkuseni mängijad üritasid oma äärmiselt intensiivse pressinguga Barcelonat põlvili suruda. Kui Kataloonia gigandi pallur oli söötu saamas, tormas vähemalt üks Leverkuseni mängija teda takistama. Teiste "apteekrite" ülesandeks sel ajal oli kinni panna Luis Enrique hoolealuste sööduliinid.

Samas tekitas kõrge surve Leverkusenile probleeme, kuna Barcelona mängijad on sedavõrd tehnilised. Nii suutsid Hispaania klubi pallurid pressingust kohati mängleva kerglusega seinasöötude või individuaalsete soorituste abil pääseda. See lisas aga survet Leverkuseni kaitseliinile ning oleme ausad - nähes täishool Neymari ja Luis Suarezi sugused pallivõlurid värava suunas liikumas, on jama majas.

Õnneks või kahjuks suutsid Leverkuseni füüsiliselt võimsad kaitsjad Barcelonaga küllaltki hästi hakkama saada. Ja kui kaitse lekkis, oli abiks andekas väravavaht Bernd Leno, kes oma leivaisa mitmel korral päästis.

Kontroll keskvälja üle lõppes kaotusega

Teisel poolajal astus Leverkusen aga Schmidti filosoofia reha otsa. Niivõrd intensiivset pressingut ja tempot on pea võimatu terve mängu jooksul üleval hoida, mistõttu mängijad matši edenedes silmnähtavalt väsisid. Eriti paistis see silma keskpoolkaitsjate Lars Benderi ja Saksamaaga läinud suvel maailmameistriks tulnud Christoph Krameri puhul.

Eriti muljetavaldavalt mängis Leverkuseni särgis hiljuti Eestigi vastu pallinud sloveen Kevin Kampl, kes teenis Schmidti käe alla leiba ka Salzburgis. 24aastane ründav poolkaitsja tekitas Barcelonale paksu peavalu ning lustis vasakkaitsja Jeremy Mathieu vastu mõnuga. Aeglane prantslane ei saanud kiire, tehnilise ja agressiivse ääre vastu kuidagi hakkama. Kuigi Mathieu kaotas Kampli vastu lahingu, võitis vasakkaitsja koos leivaisaga sõja.

Schmidt lõikas eriti teravalt näppu ründaja vahetusega. Suvel Leverkuseniga Manchester Unitedist liitunud Javier Hernandez võis küll mängu jooksul luhata häid võimalusi, kuid mehhiklane kompenseeris selle kiiruse ja pressinguga. Hernandezi asemel platsile tulnud 191cm pikkune Stefan Kiessling on küll hea õhuvõitleja, kuid nagu ütles Kalev Kruus: "Kiessling ei jookse kolme meetritki alla kümne sekundi."

See tähendas aga, et Leverkusen mängis sisuliselt vähemuses. Sakslasest ründaja võis küll üritada Barcelona mehi survestada, kuid aegluse tõttu polnud see kuigi efektiivne. Samuti anti talle paaril korral hea sööt jooksu peale, kuid Kiesslingi stardikiirendus kriitikat ei kannatanud. Samas ei mänginud Leverkusen ründetsoonis tema tugevuse - õhuvõitluse - peale, mistõttu ajas 31aastane väravakütt väljakul enamasti varje taga.

Väsimuse tõttu pole ka ime, et Barcelona lõi oma väravad 92 sekundi jooksul - 80. minutil oli täpne Sergi Roberto, 82. minutil Luis Suarez. Kaotusest hoolimata etendasid Leverkusen ja Schmidt vägeva vaatemängu, kus võidust lahutas meeskonda vaid kümmekond minutit ja parem realiseerimine. Ja olgem ausad, Schmidtil oli mängujärgsel pressikonverentsil õigus: Leverkusen vääris vähemalt viiki.