Eesti ja Läti naiskondade kohtumine Balti turniiril. Palliga Liis Pello.Foto: Lembit Peegel
Spordiblogi
4. oktoober 2015, 09:02

Aivar Pohlak | Tüdrukute ja naiste jalgpall – miks ja kuidas (2)

Õhtuleht avaldab täismahus Eesti Jalgpalli Liidu (EJL) ajakirja Jalka oktoobrinumbris avaldatud artikli.

Lühidalt olnust

Eesti naised mängisid vutti juba teise maailmasõja eelse iseseisvuse ajal. Seitsmekümnendatel treenis naisi Roman Ubakivi, kes korraldas kaks näidismängugi – ühe tollasel Komsomoli-nimelisel staadionil, teise Pärnus.

Kaheksakümnendatel tekkis Nõmme spordikooli juurde praegu naljakana mõjuv Chickensi-nimeline tüdrukute võistkond, kes treenis mingil perioodil regulaarselt ja kelle aktiivsemad liikmed osalesid poiste ja meeste treeningutel. Võistkonna tuntuimaks kasvandikuks oli hilisem rahvuskoondise väravavaht ja FIFA litsentsiga kohtunik Maaren Olander, kes tipus olles vilistas meeste meistriliiga mänge.

Üheksakümnendate keskel alaliidu juhatuses Eesti jalgpalli arengu kontseptsiooni arutades vastati küsimusele naistejalgpalli arendamise vajalikkuse kohta jaatavalt – tollal oli toetavaks põhiargumendiks vajadus tutvustada mängu naistele ja tüdrukutele kui tulevastele poiste emadele, vastuargumendiks naistejalgpalli maskuliinsus ja vastava kogemuse puudumine meie kultuuriruumis.

Stamphoiak naistejalgpalli kohta kõlas kakskümmend aastat tagasi avalikkuses umbes niiviisi, et jalgpall teeb tüdrukute jalad kõveraks.

Tippklubide litsentsimisprotsessist alates oli positiivses tähenduses kriitilise tähtsusega otsus lisada naistejalgpalli arendamine litsentsinõuete osaks, mis oli omasugusena ebaharilik, aga mida on nüüdseks teinud meie eeskujul mitu Euroopa alaliitu.

Naiste ja tüdrukute jalgpall on praeguseks kasvanud harrastuse poolest populaarseimaks pallimänguks Eesti õrnema soo hulgas.

Oma teed arenev ala vs. meestejalgpalli koopia

Naistejalgpalli olemuse kirjeldamiseks on kasutatud sellist lauset – meestejalgpalli juured peituvad inimese olemuses, naistejalgpalli juured meestejalgpallis.

Tõepoolest – naistejalgpall oli viimase ajani meeste mängu kopeeriv sport, milles edukad valdavalt maskuliinsed mängijatüübid, kusjuures nad andsid oma peegelduse mängijate eraellu.

FIFA ja UEFA poolt naistejalgpalli arendamisele kindla loogika järgi tähelepanu pööramine muutis olukorda – loomulikult on ala endiselt populaarne ja sobilik jõulisematele ja koordineeritumatele tüüpidele, samas on viimastel aastatel tippu jõudnud üha rohkem tavamõistes naiselikke mängijatüüpe ja võistkondi, kusjuures huvitaval moel on see mõjunud hästi nii ala tasemele kui vaadatavusele ja seda just sportliku nurga alt kõneledes.

Umbes samalaadse arengu on teinud läbi Eesti naistejalgpall, mis hakkas arenema siis, kui rahvusvahelisel tasandil olid ala naiselikumaks muutmise vajadus ja sellega liituvad asjaolud teemaks. Siis ei olnud nii-öelda esimene periood meie jaoks nii silmatorkav ja eristuv, kui see oli olnud varem toimima hakanud naistejalgpalliga riikides.

Kuigi meie sportmängul on kõige üldisemas mõttes palju sotsiaalseid tähendusi, on meestejalgpall siiski pigem sport, millega kaasnevad muud olulised asjaolud, samas on naistejalgpall saanud alguse pigem sotsiaalsetest põhjustest ja ilmselt tuleb ka edaspidi jälgida, et need ja sportlikud tähendused oleksid tasakaalus.

Põhimõtted

Mõistagi on naistejalgpall üks meie mängu lahutamatu osa ja seda nii jalgpalliliidu kui klubi tasandil mõeldes või tegutsedes.

Ala olulisim pool praegusel arenguetapil on liikumisharjumusliku võimaluse andmine tüdrukutele, kelle hulgas on sportlik tegevus vähem loomulik kui poiste seas. Samuti on oluline ühise tegutsemise kogemuse omandamine võistkonnaks olemise kaudu ja vaba aja sisustamiseks positiivse harjumuse loomine.

Nagu eespool viidatud, otsime tasakaalu sotsiaalsete ja sportlike tähenduste vahel, aga me ei forsseeri arengut tulemuste saavutamiseks, vaid eeldame, et tulemus tekib harrastuse kasvu ja kvaliteetsema treeningutöö kaudu ehk siis loomulikul teel. Samamoodi oleme toiminud ka meestejalgpalli juures.

Kaasneva asjaoluna on naistippmängijatele lisandunud jalgpalluri elukutse omandamise võimalus ja selle kaudu töökoha leidmine riikides ja liigades, kus ka naistejalgpall toimib professionaalsena.

Eesti naiste jalgpallikoondise ja klubide taseme tõus loob eeldused selleks, et mängijad muutuvad positiivseks eeskujuks noortele tüdrukutele.

Teadvustame tüdrukute ja naiste kaasamisega seotud ohtusid ehk siis vajadust kaitsta neid naiseks olemisega kaasnevate riskide eest, mis probleemiks paljudel elualadel.

Mida ootame tulevikult

Naistejalgpalli harrastuse esimene tase on saavutatud – võrreldavates keskkondades on Läti ja Leedu vastavad püramiidid meie omast oluliselt maas, samas on Soomes toimiva süsteemini jupp maad minna. Naljaga pooleks kõneleme – meie eesmärgiks võiks olla naistejalgpalli tõusmine sportmängude harrastuse poolest meestejalgpalli järel teisele kohale.

Naisteklubide litsentsimise kaudu püüame tõsta naistejalgpalli rolli meestejalgpalli tippklubides ja juhtida naistejalgpalli prioriteedina viljelevate klubide teadmisi organisatsiooni arendamisest. Üldine mudel peaks võimaldama kõiki lahendusi – meie maastikul on kohta klubidele, kus meeste- ja naistejalgpalli arendatakse võrdsetel alustel; klubidele, kus prioriteet on meestejalgpallil, ja klubidele, kus prioriteet naistejalgpallil; olulisem on see, et klubid oleksid terviklikud ja naistejalgpall oleks esindatud võimalikult paljudes neist.

Jalgpalliliidu arenguplaanides on naistejalgpalli tehnilise direktori ametikoha loomine ja piisava hõivatuse korral poiste U17 eliitliigaga sarnase noorte võistlussüsteemi loomine. Konkreetne võistlusvanus vajab sealjuures täpsustamist. Ühelt poolt näeme, et tüdrukud on selleks füüsiliselt ja vaimselt küpsemad nooremana kui poisid, samas seab gümnaasiumiastmes toimuv sage koolivahetus oma piirid ja stabiilse võistlussüsteemiga aasta enne seda alustamine ei pruugi olla toimiv mõte.

Tahame tüdrukute jalgpalli tõusmise kaudu massispordiks parandada õrnema soo harrastusspordi harjumusi ning nais- ja naisi treenivate treenerite arvukuse ja kompetentsi kasvu kaudu luua naistejalgpallis võimaluse ka neile, kes soovivad seda harrastada tippspordina.

Oleme võrrelnud naistejalgpalli praegust seisu meestejalgpalli seisuga peale taasiseseisvumist – seega võiks siinkirjeldatud eesmärkide täitumiseni minna kuni paarkümmend aastat.