Foto: Ave Maria Blithe
Blogid
6. oktoober 2015, 18:30

California Blue (11)

Saabume Los Angeles´ i lennuväljale peale kuuetunnist lendu. Oleks lennumasin New Yorgist kursi ida poole võtnud, jõuaks sama ajaga Euroopasse.

Rendiautol pole vaja GPS´i sisse lülitadagi, 405 kiirtee on tuttav iga oma reavahetusega. Inglite linn oli ja jääb üheks mu kodulinnaks alati.
Vaikse ookeani õhtune lainetemüha Venice Beach´i rannakorteris ja kolmetunnine ajavahe mõjuvad mõnusalt uinutavalt.

Nagu ikka puhkusel olles, kui ei pea vara üles ärkama, meeldib mulle vara üles ärgata. Igasuvise California puhkuse päevaplaani kuulub varahommikune jalutuskäik rannapromenaadil. Mulle meeldib see osa päevast, kui päikest varjab ookeaniudu ja rand üsna inimtühi. Turistid pole veel saabunud. Rand on noorte, aeroobikakuninganna - figuuridega emmede päralt, kes tervisejooksu teevad.

Koerajalutajad longivad rihma teises otsas, kilekotikene igaks juhuks taskus, et randa mitte reostada. Ja muidugi musklites surfarid merele suundumas, kalipsod pruuni ja pesulauapringi vöökohani alla keeratud, tuul nende päikeseblondiks pleekinud kiharaid sasimas. Prügiauto laveerib lainepiiril vetelpääste majakeste vahel. Kunagi ei tea, kas siin-seal rannaliival vedelevates kaltsurullides on inimene ka sees või mitte. Venice Beach on kodutute paradiis.

125 aastat tagasi oli siin Los Angeles´ist lääne pool asuv soine tühermaa. Maailmas palju reisinud rikkal tubakamagnaadil ja kasiino-omanikul Abbot Kinney´l tekkis aga idee rajada siia kuurort, mis meenutaks Veneetsiat. Loomulikult peeti seda hullumeelseks ideeks. Õnneks härra Kinney ei kuulanud pessimiste ning Veneetsia stiilis kanalid on praegugi alles ja palistatud idülliliste eramajade taga-aedadega. Venice Beach´ist sai populaarne suvekuurort, midagi Atlantic City taolist. Siin oli lõbustuspark, rannakohvikuid, suplusmajasid ja muud meelelahutust.

1930ndal aastal avastati Venice poolsaarel nafta, järgnes 148 puurtorni ehitus ning muidugi laialdane reostus. 1932. aasta börsikrahh tegi oma töö, samuti piiras inimeste lõbujanu Teine Maailmasõda ja niimoodi tuhmus kuurordi kuldne ajastu.

Aga nagu paljude unarusse jäänud linnaosadega - selle avastasid boheemlased. Kuuekümnendatel aastatel oli teadupärast California biitnikute ja hipide meka, nii hakkasid just need noored Venice Beach´i ümber korraldama alternatiivseks ja vabameelseks kodukandiks.

Kindlasti teab armas lugeja ka seda, et Californiat peetakse rula sünnimaaks. Kui ookeanil parasjagu piisavalt suuri laineid ei ole aga surfata tahaks ikka, siis mida teha? Kruvi lauale rattad alla ja voila! Ja mida sa lamedat asfalti mööda ikka tiirutad, hea hooga tahaks hüpata ja piruette teha, nagu laineharjal kihutades. Selleks sobib ideaalselt mõne mahajäetud maja tühjaks lasted bassein oma kumerate seinadega.

Venice Beach´i promenaadi juures on mitmesopiline tsementkauss, kus rulatajad oma oskused proovile panna saavad. Hea koht äksjonfotode tegemiseks.

1960ndate aastate tolerants, hipimentaliteet ja muidugi ideaalne kliima ongi põhjusteks, miks kodututele siin meeldib. Mõned on professionaalsed kodutud, kes ise soovinud ühiskonnanormidest irduda. Palju on aga ka noori seiklejaid, kes unistuste linna õnne tulnud otsima. Kanepisuits hõljub avalikes kohtades nüüd ametlikult ja $40 dollari eest võib spetsiaalse arstiga konsulteerides saada ravim-kanepi retsepti. Kriteerium on näiteks krooniline valu.

Minu lemmik on aga ranna-jooga, mida juhatab Brad Keimach. Brad on klassikaliselt treenitud dirigent, kes paarkümmend aastat tagasi New Yorgist Los Angeles´isse kolis, lootuses leida tööd orkestrite dirigeerimisega filmimuusika lindistustel. See plaan ei saanud aga teoks ja peale mitmeid teeharusid jõudis ta jooga juurde. Täpsemalt vetelpääste putkani number 28, mille juures toimuvad legendaarseks saanud Päikeseloojangu Joogatunnid.

Olen joogaga tegelenud mitu aastat, küll Bikram jooga kuumaks köetud ruumis, kui ka Ashtanga poosidega kickboxing trenni lõputunnil lihaste sirutamiseks. Pole aga midagi paremat, kui ookaeni rannas päikseloojangu kumas ja taamal Malibu mäed, varbad ja sõrmed liiva sisse suruda ja lihtsalt ... hingata.