õhtulehel ei ole häid blogisid. ühel blogil olid omalajal mõned head kommenteerijad, üks isegi väga hea. avel kas pole üldse kommenteerijaid peale tema enda ja ühe kõigi naisblogijate fänni, siiski tema ema ja üks vana õelus ka veel. seetõttu on kogu kupatus ülimalt igav. eelmine kord kui fännide puudumisele viidati reageeris ave oma kõige kuulsama postitusega "kallid kommenteerijad". ja kallikesi kogunes piisavalt. leidsin endale sealt isegi ühe lemmiku - nimega "hea nali". oleks hea, kui ave veelkord sama kirglikult reageeriks. vb ilmub ka hea nali uuesti välja...
Jälgin mõnda välismaa väljaande reisiblogi. Neis on alati ohtralt fotosid, enamasti loodus- ja linnavaated, vahel harva ka pilte autorist. Siin on küll mitu pilti, aga loodusvaateist ainult 1. Seevastu on mitu pilti paljastest kintsudest. Vaatamisväärsus seegi...
Näib, et ainult vanainimesed siin koos käivadki, 60 pluss klubi. Noortel on võimalik palju huvitavamaid linke leida USA kohta. Ja vanematel oleks ka mõistlikum lugeda hoopis äsjailmunud Helgi Erilaiu raamatut või kuulata vikerraadio arhiivist tema saateid.
Minusugusele paikselisele natsionalistile seostub nimi Los Angeles hoobilt Ameerika Ühendriikidega, mõni klass kooliskäinuna isegi läänerannikuga. Kuigi tean, et kunagi Soome TV-s jooksnud Miami Vice polnud filmitud Manhattanil (aga vb oli?), vaimustab mind ameerika släng ja kultuur jätkuvalt. Ja toob kõrvu ühe California ansambli imeilusa hiti https://www.youtube.com/watch?v=lrfhf1Gv4Tw
Kuule, Sina vana õelus, kas Sa siiani ei saa suurest kadedusest rahu, oled juba küllalt Avet ja ta peret laimanud! Pealegi me teame, kes Sa oled, Sa - kuulaja ja mida iganes!Ma ütlen nimelt- vana ! Tänapäeva noored pole enam nii õelad!
1990.a. oli minu elus väga raske periood, kahel põhjusel. Esiteks olin saatnud oma ainsa tütre Ameerikasse, et vähemalt tema saaks oma elu veeta vabas maailmas. Kui NSVL-is hakkasid jälle puhuma jäised tuuled, piirid suleti nii, et postkontorist ei saanud isegi USA-sse kaugekõnet tellida, kirjad sinna ammugi ei jõudnud kohale, olin ööde kaupa üleval ja kuulasin laulu California Blue. Mu tütar elas siis L-A-s. Praegugi hakkavad pisarad jooksma seda laulu kuuldes.
KOMMENTAARID (11)