EI RÕÕMU, EI HÄBI. Väravavaht Aksalu hiilgas, aga Inglismaa pani taseme maksma (14)

Kuigi seoses pühapäeval samal areenil peetud ameerika jalgpalli kohtumisega ilutses/koletses (kriipsuta enda meelest mittesobiv variant läbi) Wembley keskringis NFLi logo, tegi Inglismaa koondis väga kiiresti selgeks, et täna mängitakse seda õige jalgpalli, ümmarguse nahkkeraga.

Esimese kolme minutiga teenisid inglased kolm nurgalööki ning panid Eesti väravavahi Mihkel Aksalu korra oskusi näitama. Peatreener Magnus Pehrssoni olek tehnilises alas oli ärev, sest parim variant Inglismaalt mängutuju võtmiseks oli end kohe alguses konkreetselt kehtestada.

Tasapisi see Sinisärkidel õnnestus. Kuigi enamik rünnakuid lõppesid pallikaotuste tõttu liiga ruttu, suudeti mängida ka mõned pikemad rünnakud, mis silmnähtavalt Eesti mängijate enesekindlust ja moraali tõstsid. Mitte, et need alguses väikesed olnuks, aga mida rohkem, seda uhkem.

30. minutil sini-must-valged silm puhkas, sest suvel 65 miljoni euro eest Manchester City'sse ostetud Raheem Sterlingil oli täiesti savi, et tema valvata olnud Taijo Teniste palliga Inglismaa värava suunas purjetas. Teniste leidis sööduga Purje, aga Eesti ründajal ei õnnestunud kahjuks pealelöögile jõuda.

Hetk hiljem teenis Eesti nurgalöögi, mille Konstantin Vassiljev paraku ära raiskas. Siiski kinnitasid need kaks episoodi veendumust, et ette otsustatud polnud selles mängus midagi. Inglismaa ei ole Hispaania või Saksamaa, kes suudaks vastase lämmatada. Ning sitkust ja paikatimmitud kaitsemängu on Eesti ühe erandiga – võõrsil Šveitsi vastu (0:3) – näidanud terve valiksarja jooksul.

Inglismaa teenis küll ohtrasti nurgalööke, aga ka nende tõrjumiseks oli Eesti valmistunud. Jah, mõned ohuolukorrad tekkisid, aga ei midagi kriitilist. Arvestatav hulk Wembley'le kogunenud 75 427 pealtvaatajast otsustas paar minutit enne poolaja lõppu tribüünidelt lahkuda, et puhvetitest loomalihakastmega täidetud pirukas ja topsitäis Earl Grey teed nobedamini kätte saada.

Neid karistasid Ross Barkley ja Theo Walcott. Esimene andis nii idee kui ka ajastuse poolest oivalise söödu diagonaalis läbi Eesti kaitseliini, mille Theo Walcott, kes võis, aga ei pruukinud olla õhkõrnas suluseisus, omaks võttis ja Aksalu selja taha toimetas. Kohe kõlas ka Ungari kohtuniku Istvan Vadi poolajavile.

Värav ajas vihale, sest 99% poolajast oli õnnestunud igati edukalt ära mängida ning kui vaheajalt naastuks 0:0 seisult, olnuks kerge vaimne eelis juba Eestil ning surve Inglismaal õlul. Aga parata polnud midagi. Kedagi kurjade sõnadega süüdistada kah mitte. Iganädalaselt Premier League'i tippklubides mängivad Inglismaa jalgpallurid panid tolles episoodis oma taseme maksma.

Aga 0:1 pole maailma lõpp isegi Wembley'l. Tõsi, skoor pidanuks 50. minutil paisuma, aga Mihkel Aksalu topelttõrje hoidis Eesti lootust elus. Inglismaa ei olnud kaitses lõpuni veenev ning oli rünnakul piisavalt lohakas, et hoidis ust Eesti jaoks irvakil.

Sinisärgid ründasid nagu oskasid ning jõudsid päris sageli lootust andvatele positsioonidele, kuid viimased puuted karistusala läheduses polnud piisavalt täpsed. Eriti sageli kippus palli oksakohaga tabama Sergei Zenjov. Pehrsson teda siiski välja ei vahetanud, vaid võttis välja Purje ning Dmitrijevi, keda asendasid Joel Lindpere ja Sander Puri.

77. minutil tegi Aksalu järjekordse paraadtõrje, kui lükkas üle otsajoone Ross Barkley ristnurka suundunud löögi, aga 85. minutil oli ka tema võimetu. Teniste libastus väga valel hetkel ning inglaste vahetusmees Jamie Vardy pääses trahvikasti ja lükkas söödu värava ette, kus Sterling selle võrku suskas. Mäng oli tehtud.

Kindlasti ei jäänud Eesti häbisse, aga vastane pani oma taseme maksma. Võõral väljakul jääb Eesti selles valiksarjas võiduta (neli kaotust ja 0:0 viik San Marinoga), aga samas (alles) teist korda lubati endale lüüa rohkem kui üks värav.

Valiksari lõpeb esmaspäeval kodus Šveitsi vastu. Play-off'i pääsemise võimalused on kadunud, mängus on au ja uhkus.