Hoolimata faktist, et Eesti on väikseima rahvaarvuga riik võrkpalli EMil, pole meie koondise 12 sekka ehk play-off’i murdmises midagi maagilist. Põhjuseid on suisa kaks: esiteks, sama saavutusega on meie parimad vollemehed korra, 2011. aastal juba hakkama saanud; teiseks, täpselt seda ehk võitu alagrupis Horvaatia üle neilt oodatigi.
Ometi on märkimis- ja imetlusväärne viis, kuidas Gheorghe Cretu hoolealused seda tegid. Kaks hirmrasket matši maailma absoluutsesse tippu kuuluvate Itaalia ja Prantsusmaaga seljataga, ei jäetud sama kadalipu läbinud horvaatidele pühapäeval võimalusepoegagi.
Väsimusest ega väristamisest polnud haisugi. Esimesest pallivahetusest saati peegeldus meie meeste võitlusvaim, tahe ja emotsioon, mis kuumaverelised horvaadid nõnda kägistas, et kõikvõimalike edetabelite põhjal meiega sama masti koondis teenis kolmandas geimis vaid 10 (!) punkti.
Säärast enesekindlat mängu ja üleolekut oli lust vaadata. Lõppegu tänane kaheksandikfinaal Maailmaliiga hõbeda Serbiaga kuidas tahes, võrkpallikoondis tõestas taas, et on võrratuim Maarjamaa pallimängusats.
Kommentaarid