Kes ütles, et eestlased on individualistid? Ei ole ju!

Nendel aladel ongi meil tippe olnud, aga sellele on kaasa aidanud ka võimumeeste ja avalikkuse senimaani laiutav arusaamatu medalikultus. Medalid on toredad ja iga sportlane väärib selle eest korralikult kiitust, aga näiteks laskmise maailmameistritiitli kõrval kahvatub rahva emotsioon võrreldes sellega, kui näiteks jalgpallis alistame Venemaa või mängime viiki Hollandiga.

Nõukogude ajal eelistasid siinsed spordijuhid panustada individuaalsetele spordialadele, et niimoodi üleliiduliselt kompleksvõistluselt punkte korjata. Sellisel moel said nad enda tööle positiivse hinnangu. Praegugi on poliitikutel ja spordijuhtidel hea end soojendada tiitlivõistlustel mõne medali võitnud üksiksportlase taustal.

Rahvast on aga alati kütnud üles eelkõige pallimängud. Meenutame kas või Nõukogude Liidu viimaseks meistriks tulnud Kalevit või seda, millise eufooria tekitas ühiskonnas Tarmo Rüütli juhendatud vutikoondis, kui jõudis 2011. aasta sügisel Euroopa meistrivõistluste play-off’i.

Tänavune sügis on Eesti pallimängude jaoks aga märgiline, sest lühikese aja jooksul mängisid finaalturniiril nii meie korvpalli- kui ka võrkpallikoondis. Peatreener Gheorghe Creţu juhendatava Eesti võrkpallikoondise meeskondlikult ühtset esitust on suur lust vaadata. Selle võistkonna juures ei kuma kuskilt läbi, et keegi üritaks üksi mängu ära teha. Ikka üks kõigi ja kõik ühe eest!

Korvpallurite finaalturniiri mängudest rääkides võiks ehk nokkidagi, aga pärast esimesi koledaid esitusi ja sellele järgnenud õigustatud kriitikat meedias oli meeskond kui ümber sündinud. Võideldi, kuis jaksati, ja hümnigi lauldi nii, nagu varasemast ei mäleta: ühtse löögirusikana õlgadest kinni hoides.

Võrkpallurite juures ei saa finaalturniirile jõudmisest rääkides välja tuua juhust: viimasest neljast EM-i finaalturniirist on nad kohal olnud ju kolmel. Korvpalluridki on taasiseseisvumise järel jõudnud nüüd juba kolmel korral EM-i finaalturniirile.

Jalgpall, käsipall, jäähoki...

Jalgpallikoondis küll alles unistab finaalturniirist, aga arvestades jalgpalli suurimat harrastajaskonda ja üha kaalukamat rolli ühiskonnas on vaid aja küsimus, mil Eesti ka vutis sinna jõuab. Isegi praegu, kui koondises käib põlvkondade vahetus, suudab ta vähemalt kodus Lilleküla staadionil mängida kui võrdne võrdsega pea kõigi Euroopa vastastega. Inglismaa ja Šveits said küll lõppenud EM-i valiksarjas koondisest Lillekülas ühe väravaga jagu, aga Euroopa mõistes kõva keskmik Sloveenia ja nõukogude ajal meist vutis mäekõrguselt üle olnud Leedu pidid talle Lillekülas alla vanduma. Ja seda võtame jalgpalli puhul pigem normaalsusena, mitte suure saavutusena.

Loetelu saab jätkata. 2011. aasta suvel oli praegu madalseisus olev käsipallikoondis vaid ühe võidu kaugusel EM-i finaalturniirile pääsemisest. Põlvas tulnuks alistada Makedoonia ja tegu olnuks tehtud, paraku see aga veel sedapuhku ei õnnestunud. Mitmes Euroopa riigis populaarses saalihokis oleme maailma edetabelis kaheksandal kohal. Jäähokis on Eesti vaatamata aastatepikkusele ala juhtimatusele suutnud enamasti vältida n-ö mudaliigat. Aga sellelgi alal on kõik võimalused tõusta tuhast, eriti kui uus hokijuht Rauno Parras suudab ala uue kvaliteediga üles ehitada.

Eelnevat kokku võttes: mitmes sportmängus oleme Euroopas tublid keskmikud.

Sarnaselt põhjanaabrite soomlastega näikse ka meile tegelikult meeskondlikud mängud sobivat. Kui me oleme meeskondlikel aladel arvestataval tasemel, siis ei saa meid ju kuidagi nii väga individualistideks kutsuda. Eestlane on igal juhul meeskonnamängija. Kui sellest veel ka spordijuhid aru saaksid…