Tarmo Rüütli taas Lilleküla staadionil: oleks jõukohasem vastane, lööks mõne värava kah!

Eesti meistritiitlile pürgiva Tallinna FC Flora vastu 90 minutit mänginud Rüütli tõdes, et mänguõhtu oli põnev, kuigi ise võimalusi luua ei suudetud. "Pall oli millegipärast kogu aeg vastaste käes! Minust joosti lihtsalt palliga mööda. Aga polnud viga, lõbus oli!“ muigas ta.

Kuigi Retro pidi vastu võtma suisa 0:17 kaotuse, mees pead norgu ei lase. "Mänguliselt ei annagi siin väga midagi kommenteerida, karikas võib juhtuda, et eritasemelised satsid satuvad kokku."

Erinevat taset näitab ka fakt, et Eesti kolmandas liigas mängiv igiliikurite sats koos ei treenigi. „Hoiame end mängudega vormis ehk kord nädalas. Kes ja kus, see on enda asi. Mina togin Viljandis veteranide eest, mõni mängib siin rannas ja saalis ka. Aga platsitunnetus on meil, vanadel, ju hea!“

Eesti koondise 2011. aastal EMi play-offi tüürinud mees tunnistas, et Lilleküla staadionil oli uhke tunne ka ise palli võluda. "Mõtlesin korra, kuidas päris meeskonnad ennast seal tunnevad. Väga mugav oli mängida. Valgustus oli väga hea, absoluutselt poleks aru saanud, et prožektorite valguses seda tehakse," mõtiskleb ta. 

Kaua 61aastane treener veel ise palliga murul mütata jaksab? „Ma ise arvasin, et äkki oligi viimane mäng! Pärast jõulupraadi vitsutamist ma vaevalt enam joosta raatsin. Kunagi ei tea, mis enesetunne kevadeks on, aga eilne õhtu oli küll hea. Oleks jõukohasem vastane, lööks mõne värava kah!“