Vutikommentaar: meistritiitleid võidetakse nõrgematega mängides

Just tänu väga noorele koosseisule (keskmine vanus 23–24 aastat) on siin ja seal arvatud, et Flora jääbki lähiaastatel kodust jalgpalli valitsema. Tõepoolest, kui ta suudab põhituumiku säilitada, on tal konkurentide ees järgmisel aastal tugev eelis. Teisalt pole Flora vastastest sugugi mäekõrguselt üle. Ja seetõttu on raske uskuda, et klubile, kes pole viimastel aastatel kodusest suurimast konkurendist Levadiast meistriliigas jagu saanudki, võiks juba ennustada lähiaastate meistriliiga hegemooni staatust. Meenutuseks: Flora viimane meistriliigas saadud võit kohtumises Levadiaga jääb 2011. aasta 24. septembrisse.

Tänavust meistriliigat kokku võttes saabki taas kord kasutada tuntud kõnekäändu, mille Eesti vutileksikasse on toonud islandlane Teitur Thordarson: meistritiitlid võidetakse või kaotatakse nõrgematega mängides.

Ehk siis Flora trumbiks on see, et just nõrgemate meeskondadega mängides on ta vähem libastunud. Eelkõige näitab see seda, et Flora on suutnud ka Pärnu, Tammeka, Viljandi või Paide mängule vastu minna väga motiveeritult. Nii ongi ta nõrgemate meeskondadega kohtudes kaotanud punkte vaid Transile (kaks kaotust ja üks viik) ning Infonetile (üks viik).

Seevastu kolme suure pealinna klubi Flora, Levadia ja Nõmme Kalju omavahelistes mängudes on seis Flora vaatevinklist võttes kriitilisem: Levadiaga on Flora tänavu kaks korda viiki mänginud ja talle korra kaotanud, Kaljut on ta kaks korda võitnud ja talle kaks korda kaotanud. Kui kolme tugevama klubi omavaheliste mängude punktid kokku liita, oleks tabeliseis hoopis selline: 1. Kalju 13 punktiga, 2. Levadia 9 punktiga, 3. Flora 8 punktiga. Tõsi, Levadia ja Flora laupäevases kohtumises Kadriorus võib kolme tippklubi omavaheline punktiarvestus veel muutuda.

Flora peatreener Hurt on juba jõudnud ühes intervjuus mainida, et nüüd oleks klubil aeg tegusid teha Euroopas. Aga pigem peaks valitsejastaatusse tõusnud nooruslik Flora esmalt tõestama, et suudab stabiilselt „vana sõbra” Levadia alistada. Tundub, et Flora süstemaatiline töö hakkab ka tugevate tiimidega mängudes esimesi vilju kandma: just Flora augusti lõpu ja septembri keskpaiga võidud Kalju üle olid Hurda hoolealuste tänavuse hooaja märgilisimad võidumängud.

Teisalt võinuks liigahooaeg sootuks teistpidi kulgeda. Näiteks septembris toimunud Flora 25 aasta juubelimängus juhtis Tammeka 72. minutini. Florale sai Lilleküla staadionil lõpuks viigipunkti tänu Gert Kamsi üleaja neljandal minutil löödud väravale. Ühest küljest näitab selline rongi alt väljatulek meeskonna sisu, teisalt aga ka seda, kui õhkõrn oli isegi veel septembris Flora endagi tänavune saatus. Lõppenuks kas või seesama Tammeka kohtumine viigiga ja suutnuks Levadia vältida nädal tagasi viiki Pärnuga – ja olekski kõik otsustatud laupäevases Levadia-Flora mängus. Nüüd saame aga Kadriorus näha vaid seda, kas tiitli võitnud Flora suudab ka silm silma vastu Levadiast üle olla, ning teisalt, kas tiitli loovutanud Levadia suudab natukegi oma kaotusvalu maha pesta.

Kui Flora tiitlivõidu põhjuseid on meedia juba üksjagu analüüsinud – eeskätt küll peatreener Norbert Hurda arvamusavalduste kaudu –, siis sama oluline oleks mõista, miks ikkagi Levadia ja Nõmme Kalju tänavune hooaeg ebaõnnestus. Mõlemad olid ju paberil väga võimsad, aga ometi põrusid just nõrgematega mängides. Kas tõesti mindi mütsiga lööma? Või on Eestiski kätte jõudnud aeg, kus üsna lihtsakoelist mängu à la „pall ette” rakendades enam tiitleid võita polegi võimalik? Ehk vajab kumbki klubi lausa uut mängu- ja klubifilosoofiat? Need on küsimused, mille küllap Levadia ja Kalju esitavad eeskätt iseendale, aga küllap jõuab teemaarendus lähiajal ka Eesti vutimeediasse.