"Olümpiavõitjaid on tegelikult päris palju, kuid kõik pole legendid," räägib Talts. "Ants Antson kuulub aga kindlasti legendide hulka – ta oli esimene eestlane, kes sai taliolümpial kulla ja ta tunnistati ka maailma parimaks uisutajaks."
Antsoni olümpiavõidust kuulis Talts siis, kui ta oli teist aastat sõjaväes. "Sattusin väga halbadesse tingimustesse ja nutsin, millal saan normaalselt treenima hakata," krutib Talts ajaratta 1964. aastasse. "Tol talvel krooniti Ants Antson olümpiavõitjaks. Vene poisid tulid kasarmus minu juurde ja õnnitlesid kaasmaalase suure kordamineku puhul."
1966. aastal murdis Talts NSV Liidu koondisse ja harjutas parasjagu Dubnas. "Selgus, et samas kohas treenivad ka liidu kiiruisutajad, saime Ants Antsoniga kokku ja ajasime juttu."
Ühtlasi märgib Talts, et 1966. aastal ristusid tema ja Antsoni teed ka Saksamaal. "Mina osalesin Berliinis maailmameistrivõistlustel ja kiiruisutajad olid sel ajal samuti seal. Ants Antson tuli mu võistlust vaatama," lausub Talts.
Kui Antson tippspordist taandus, jätkus Taltsi tõusutee ja 1972. aastal triumfeeris temagi olümpiavõitjana. Vanade semudena said nad ikka kokku, rääkisid elust ja inimestest ning pidasid nii mõnegi peo.
"Oleme päris palju kohtunud, söönud-joonud ja igasuguseid trikke teinud," räägib Talts muheledes. "Ants Antson oli alati sõbralik ja naeratav, võttis elu huumoriga – ühesõnaga, ta oli lahe kutt! Need, kes on natuke viina visanud ja naistega tegelnud, ongi õiged mehed. Leinan teda sügavalt ja avaldan kaastunnet kõigile lähedastele."
Kommentaarid