Indrek Schwede | Lilleküla staadionist, viiest miljonist ja spordiajakirjanikest (12)

Meedias lahvatanud diskussiooni selle üle, kas A. Le Coq Arena peaks lõpuni ehitama või mitte, teeb kentsakaks tõsiasi, et ühe spordibaasi lõpuni ehitamise vastu on spordiajakirjanikud. See võiks vabalt ka nõnda olla, kui toodaks välja argumendid, mis tõepoolest näitaks, et targem oleks staadion ja jalgpall ühes sellega ühiskonna poolt ripakile jätta ning valitsuse lubatud viis miljonit eurot kuhugi mujale suunata. Aga argumente pole, küll aga inimeste eksitamist.

Pole õige rääkida juurdeehitustest ja lisatribüünidest, kui tegemist on staadioni projektipõhise lõpuni ehitamisega ning midagi algsele projektile juurde ei lisata. Kui selline eksitamine juhtus kogemata, näitab see kurba asjaolu, et ajakirjanikud olid sedavõrd harjunud lõpuni ehitamata ning siit-sealt läbitilkuva staadioniga.

Pole miskitpidi õiglane, kui meie alaliitudest peab ainult Eesti Jalgpalli Liit endale ise baase ehitama: praeguseks on jalgpall suutnud oma vahenditest panna A. Le Coq Arenasse 25 miljonit eurot. Teised spordialad saavad aga kasutada riigi ja omavalitsuste raha eest püstitatud spordirajatisi.

Ebaõiglust suurendab fakt, et Eesti Olümpiakomitee andmetel sai aastatel 2002–2013 näiteks kergejõustik 8,8 ja korvpall üle viie miljoni euro rohkem raha kui jalgpall, kusjuures need summad ei sisalda riigi ega omavalitsuste taristutoetusi. 2010. aasta Eesti spordikongressi materjalide järgi on Eesti harrastatuim spordiala jalgpall rahastamise edetabelis 15. kohal! Spordiregistri andmetel on Eestis 18 435 registreeritud jalgpallurit, ülekaal harrastuselt järgmise alaga on mäekõrgune: korvpallil on 8235 registreeritud harrastajat. Kuni 19aastaste poiste seas on registreeritud jalgpalliga tegelejaid rohkem kui korvpallil, võrkpallil, käsipallil, jäähokil, kergejõustikul ja suusatamisel kokku.

Staadioni lõunafassaadi külge tulevad projektipõhiselt abiruumid. Need on olulised kasvõi sellepärast, et paraku ei suuda spordimeditsiinikeskus teenindada kõiki noorsportlasi, kellest üle poole on jalgpallurid. Meditsiiniline ülevaatus on kohustuslik, aga järjekorrad pikad. Probleemi lahendus oleks jalgpalli oma meditsiinikeskus A. Le Coq Arenal, kus Eesti jalgpallikoondise arsti Kaspar Rõivassepa sõnul saaks tegeleda isegi spordi teadusliku poolega (Jalka 3/2014). Meditsiinikeskus oleks ka üks neid lisaväärtusi, mis annaks jalgpallistaadionile juurde multifunktsionaalsust, mida mõned hääled siit ja sealt nõuavad.

Spordirajatise vastu sõdivatest ajakirjanikest on võluvalt vastuoluline Jaan Martinson, kes 25. septembri Eesti Päevalehes selgitab lugejatele Islandi jalgpalli edu tagamaid ja toob muuhulgas välja, et Islandil on 584 UEFA B-litsentsiga ja 184 A-litsentsiga treenerit, ning lisab, et Eestis on need arvud 171 ja 64. Martinson kiidab islandlasi, kes olevat püstitanud eesmärgi ja hakanud süsteemselt tööle.

"Ehk oleks meie koondistel ja spordijuhtidel omasuguste edust üht-teist õppida," kirjutab Martinson, kes ilmselgelt ei paista teadvat, millel põhineb Islandi jalgpalliedu. Selles väikeses saareriigis lõid omavalitsused jalgpalliliiduga tosin aastat tagasi kampa ning ehitasid üle riigi 15 täismõõtmetega jalgpalli sisehalli. Ma rõhutan: need sisehallid ehitasid omavalitsused. Meie jalgpalliliit on aastaid püüdnud erineva eduga kaasata omavalitsusi jalgpallitaristu väljaehitamiseks ja suuremates omavalitsustes ehk linnades on olukord just selline, mida sümboliseerib A. Le Coq Arena saatus: ehitis on ikka pooleli. Lisagem kujundlikult: osaliselt Jaan Martinsoni abiga.

Sest kaks päeva enne oma artiklit Islandi jalgpallist arvas Martinson, et mõistlikum oleks uputada valitsuse staadioni tarbeks planeeritud viis miljonit eurot hoopis maanteesõidu MMi korraldamiseks või ehitada ujula (Eesti Päevaleht 23. september). Rattasõidu puhul lähtus ta eeldusest, et see reklaamiks Eestit paremini kui Euroopa superkarika mäng, mis on üks põhjusi, miks valitsus otsustas aidata A. Le Coq Arenat lõpuni ehitada.

Seose tõmbamine Euroopa jalgpalli superkarika mängu ja valitsuse eraldatava viie miljoni euro vahele on vildakas. See raha ei lähe UEFA-le ega võistlevatele meeskondadele, vaid staadioni lõpuni ehitamiseks – see raha jääb staadioni kujul meile. Kui staadion on valmis, mis on tema normaalne seisund, ja selle seisundi saavutamine on lausa riigi aukohus, toimub suur jalgpallimäng Eesti vabariigi 100. sünnipäeva auks täiesti tasuta!

Kuna palju vastuolijate esitatud hämast on ümber lükatud, on nad suunanud oma kriitika teraviku asjaolule, et projektipõhisele 15 000 istekohale pole publikut. Esiteks jätab arvestamata asjaolu, et niimoodi kannatab arhitekt Haldo Oravase visuaalne lahendus, sest tribüünide katused on ehitatud arvestusega, et nende alla ehitatakse veel pealtvaatajakohti. Teiseks jätab arvestamata ka spordiala arengu: igal aastal lisandub uusi harrastajaid ja see vahe teiste spordialadega aina kasvab. Kolmandaks tagab just 15 000 istekoha väljaehitamine toetuse valitsuselt, kellele on tähtis saada Superkarika mäng Tallinnale.

Võibolla on tõesti vaja ka ujulat, aga ehitagem ikka üks objekt lõpuni. Seda enam, et nüüdisaegse riigi üks sümboleist on pigem jalgpalli esindusstaadion, mille rääbakas olukord hakkab ka välismaalastele paremini silma, kui ujula. Jalgpalliinimesed pole ka vehklejate nüüdisaegse treeningubaasi vastu. Aga kui oled 14 aastat oodanud (just nii kaua on A. Le Coq Arena toiminud), on vist põhjust imestada, kui valitsus lubab lõpuks abi ja see tekitab nii valju vastuseisu inimestelt, kes väidavad end armastavat Eesti sporti.