Jalgpall

INTERVJUU | Magnus Pehrsson dilemmast tulemused vs esitused, Balti turniirist, eelistustest Euroopa tippjalgpallis, Flora meistritiitli põhjustest, ootustest ning eestlaste ja venelaste korraga juhendamisest (8)

Ott Järvela, 10. november 2015, 07:00
Magnus Pehrssoni intervjuu Õhtulehe sporditoimetuse juhile Ott Järvelale.Foto: Alar Truu
Kaks aastat Eesti jalgpallikoondist juhendanud Magnus Pehrsson naljalt külmaks ei jäta. Osa jalgpallirahvast leiab, et rootslase valitud suund on õige, teine pool siunab kaitsvat hoiakut ja kurdab, et koondis mängib igavalt.

Õhtuleht istus Pehrssoniga Olümpia hotelli – seal ta Eestis viibides ööbib – kohvikus tunnikeseks maha, et rääkida erinevatest tema ja Eesti jalgpalliga seotud aspektidest. Pehrsson rõhutas mitu korda, kuidas ta oma praegust ametit naudib.

Samal teemal

Magnus, sul on olnud aega lõppenud EM-valiksarja üle veidi järele mõelda. Kohe pärast mänge ütlesid, et edasipääs jäi kinni 2014 sügise ebaõnnestumistesse. Aga millised on peegeldused nüüd, kui asjaolud on paar nädalat settinud?

Neid peegeldusi on palju. Tulemused on kõigile näha ja räägivad iseenda eest. Valiksarja teises pooles teenisime 50% rohkem punkte (kuus) kui esimeses (neli). Väravaid lõime esimeses viies mängus ühe, tagumises viies kolm, mis on 200% rohkem. Sisselastud väravate arv oli vastavalt viis ja neli ehk 20% väiksem.

Need numbrid peegeldavadki tulemusi, aga ma ei soovi tulemustest rääkida, sest kõik teised teevad seda niikuinii. Jalgpallis tehakse väga vähe skoori. Korvpalli tavasaldo on 70-80 punkti, mistõttu parem meeskond võidab peaaegu alati. Jalgpallimängus lüüakse keskmiselt ainult 2,3 väravat ja tulemused sõltuvad palju rohkem juhusest.

Seetõttu on minu kohustus treenerina vaadata tulemuste taha. Tean, et minu tööd hinnatakse tulemuste järgi, aga ise ma neist johtuvalt tööd teha ei saa. Kusjuures rahvuskoondises juhuslikkus võimendub, sest 2015. aastal oleme pidanud vaid kaheksa mängu. Klubijalgpallis võrdub see kahe kuuga.

Seetõttu pean Eesti koondise treenerina vaatama tulemuste taha – hindama esitusi ja, mis kõige tähtsam, protsessi.

Minu arvates on parim variant objektiivse tagasiside saamiseks esituste hindamine – lugeda kokku ise tekitatud ja vastasele võimaldatud väravašansid. Tõsi, see meetod ei võta arvesse mängupilti kahe karistusala vahepeal, aga tagasiside on siiski objektiivne.

Vaadates esitusi EM-valiksarja 10 kohtumises ja kõrvutades esimest ja tagumist viit matši, siis kolmel puhul – Šveitsi, San Marino ja Leedu vastu – tegime selgelt palju parema esituse. Inglismaa vastu olime samal tasemel ja ainult Sloveenia vastu mängisime esimeses ringis paremini, aga toona olime ka kodus. Ning vaatamata sellele jäi meil Sloveenias sisse tunne, et oleksime võinud tolle matši võita.

Esitusi hinnates on minu silmis selge, et astusime valiksarja jooksul samme õiges suunas. Aga nagu ütlesin, kõige tähtsam on minu silmis protsess, mille hindamine on aga omaette teema.

Ei, asjad lihtsalt on nii. Tõsi, väljakutse on suurem, sest meil puudub võimalus nädala pärast uus matš pidada ja võitmise korral fookus tollele tulemusele viia. Aga koondises ongi asjad nii. Kalender on kaks aastat ette teada. 

Pärast märtsi mänge Šveitsi ja Islandiga oli koondise kahekuuline, pärast juuni matše Soome ja San Marinoga kolmekuuline võistluspaus. Kui sageli tabasid end sel ajal hoopis midagi muud tehes, näiteks lastega loomaaias jalutades, kahetsusega mängudes sisalduvatele oleksitele tagasi mõtlemas?

Ma olen ju inimene ning muidugi kanduvad mõtted aegajalt minevikku, aga eriti viimase paari aasta jooksul olen õppinud, et ajaloost tõuseb tulu vaid sellest õppides, mitte muretsedes või kahetsedes. Neist tegevustest pole mingit tolku, ainult mõttemaailm läheb sassi. 

Väikesest mängude arvust sai juba räägitud. Sellest tulenevalt: kas praegu on maailma jalgpallis rahvuskoondise peatreeneriks olemiseks hea aeg?

Saan ainult enda eest vastata ja minu jaoks on. Mulle pakuti see fantastiline võimalus riigis, kus alaliit on avatud meelega ja siiralt huvitatud asjade üha paremini tegemisest. Need kaks aastat on olnud suurepärased. Olen õppinud palju nii treeneri kui ka inimesena.

Ka isiklikus elus on tasakaal töö, pere ja enda aja vahel olnud hästi paigas, mida pole varem mu karjääri jooksul juhtunud.

Sinu töösse on konfliktid sisse programmeeritud. Näiteks Eesti meeskonna kauaaegsed fännid on oodanud 25 aastat Balti turniiri võitu ja tõdevad: kunagi sai naljaga öeldud, et tahaks Balti turniiri võidu enne surma ära näha, aga enam ei tundu see üldse naljakas.

Samas sinu vaatevinklist on kevadine Balti turniir ikkagi ettevalmistus sügisel algavaks MM-valiksarjaks. Kuidas antud konflikt lahendada?

Ma ei nimetaks olukorda konfliktiks. Hetkel pole järgmise kevade Balti turniiri formaat veel lõplikult paigas, aga tean, et selle üle peetakse meeldiva sisuga arutelusid. Kui räägitu teoks saab, oleks tegu väga positiivse arenguga.

Kui Balti turniiri struktuur annab koondistele seni puudunud võimaluse mängude vahel taastuda ja valmistuda, kätkeks võistlus endas kasulikku võistlusmomenti, mis oleks väga paslikuks ettevalmistuseks septembris algavaks MM-valiksarjaks. Balti turniiri puhul sõltub kõik formaadist.

Sinu töö on surutud jäika formaati. Mida sooviksid valiksarja ja rahvusvahelise koondisekalendri osas muuta, kui see oleks su võimuses?

Minu arvates on selge, et enne lõppenud valiksarja tehtud muudatus, kus kahe valikmatši vaheline puhkeaeg kahanes kolmelt päevalt kahele, pole koondistele üldse hea. Varem mängiti reedeti ja teisipäeviti, enne seda veel laupäeviti ja kolmapäeviti. Toona sai esimeseks mänguks valmistuda viis ja teiseks kolm päeva.

Ma ei usu, et tolle mudeli juurde naastaks, aga koondise peatreeneri vaatevinklist pole olukord hea. Peame töötama väga lühikese aja jooksul ja hoolitsema, et mängijad ei saaks vigastada, et meeskond taastuks ja samal ajal ka mängumudelit arendama. See on väga keeruline, aga formaat on paigas ja parata pole midagi.

Kas sa oled möödunud kahe aasta jooksul leidnud enda jaoks koondiste jalgpallist midagi üllatavat?

See on hea küsimus.

Pehrsson mõtleb paarkümmend sekundit.

Suuri üllatusi mitte. Üks väike on raadioside keeld tribüünil istuva abitreeneriga. Ma ei saa aru, miks seda keelatakse, sest lubades muutuks mängitav jalgpall ainult paremaks. Rootsi meistrivõistlustel on säärane side lubatud.

Aga üldisemalt rääkides, siis Eesti koondisega tööd alustades oli mul rahvusvahelistest suurtest mängudest mõningane kogemus ju olemas (Aalborgi peatreenerina alistas Pehrsson 2009 kevadel UEFA karikasarjas La Coruna Deportivo ja kaotas 1/8-finaalis alles penaltiseeria järel Manchester City’le – toim), aga koondiste maailm oli siiski midagi uut.

Olin elevil, nagu inimesed ikka uue asja alguses, aga kohanesin kiiresti ja kõik muutus loomulikuks. Nii töötamine mängijatega, keda ma igapäevaselt ei juhenda kui ka nendega, kelle kultuuriline taust on minu omast erinev. Suuri üllatusi seega pole olnud. 

Endine Manchester Unitedi peatreener Sir Alex Ferguson ütleb oma äsjases raamatus, juhtimisõpikulaadses vestmikus "Juhtimine", et tema meelest on rahvuskoondiste juhendamine töö vanematele meestele, kes ei soovi iganädalaselt tulejoonel seista. Palun vaidle talle vastu ja ütle, miks Ferguson eksib?

Ma ei ütle, et ta eksib. Tal võib paljuski õigus olla. Tal on kindlasti hea põhjus, miks ta antud tõdemuseni jõudis. Kui vaadata enamikke koondiste peatreenereid, siis paljud on minust umbes 10-15-20 või isegi 25 aastat vanemad. Samas 2014 alguses kohtusin Läti koondise peatreeneri Marian Paharsiga, kes on sama vana kui mina.

Ise vaatan vanuse küsimust nii, et praegu säärase kogemuse saamine on väga hea mitte ainult CV seisukohast. Kõigis klubides, kus ma seni töötanud olen, kas peatreeneri või spordidirektorina, on eesmärk olnud klubi ülesehitamine, mistõttu on tulnud tähelepanu jagada väga paljude valdkondade vahel.

Eesti peatreenerina on mul luksus keskenduda ainult ühele asjale – millist jalgpalli tahan meeskonda mängimas näha, milliseks ehitada üles koondise struktuur, kuidas mängijatega tööd teha. See on fantastiline, et saan kogu energia ühte kohta suunata.

Ilma, et sind rõhuks igal nädalavahetusel toimuva järgmise mängu surve?

Seda värki ma igatsen. Oleksin üliõnnelik, kui Eesti koondisel oleks rohkem mänge. Aga Fergusoni arvamuse juurde tagasi tulles, siis minu ja tema perspektiiv rahvuskoondise juhendamisele on väga erinevad.

Kas Fergusoni arvamuse põhjus võib olla, et ta vaatab olukorda Inglismaalt, mis on suur jalgpalliriik. Väikeses riigis on olukord teine, sest üks inimene võib asju rohkem mõjutada?

Võib-olla. Manchester United tegutseb ju hoopis teistsuguses keskkonnas. Euroopa suuremad klubid muutuvad üha tugevamaks ning nende ja koondiste vahel tekib mängijate osas võistlusmoment, sest palka maksavad neile ju klubid. Seal peitub konflikt. Eestis seda muret ei ole.

Aga Fergusoni ütluse juurde tagasi tulles, siis igatsen iganädalast mängugraafikut ja sellega kaasnevat elustiili, aga Eesti koondise juhendamine kätkeb endas nii palju positiivset, mis kaalub tolle igatsuse üle.

Kui palju on su elu Rootsis nende kahe aasta jooksul muutunud? Kui tähelepanelikult su toimetamisi seal jälgitakse?

Võrreldes ajaga, kui ma olin Rootsi meistriliigas peatreener, pälvin palju vähem tähelepanu. Toona nägin iga päev ajalehest oma nime, sest Rootsis kajastatakse kohalikku jalgpalli väga intensiivselt.

Jah, minu meeskonna tulemusi jälgitakse ning eelmisel hooajal töötasin 18-l õhtul televisioonis (Pehrsson on Viasati stuudioekspert – toim), enamasti Meistrite liigaga. Näitan oma nägu ja räägin jalgpallist, aga suures plaanis pälvin Rootsis palju vähem tähelepanu.

Paistab, et olukord meeldib sulle, sest sa naeratad seda öeldes?

Pigem on asjad nii, nagu nad on. Minu jaoks pole eesmärk ega tähtis ajalehte pääseda, vaid huvitun jalgpalliga töötamisest võimalikult kõrgel tasemel.

Kui palju jalgpalli sa vaatad?

Väga palju.

Täpsemalt palun.

Kui räägime käimasolevast sügisest, siis alates augustist on fookus olnud Eesti meeskonna mängude ülevaatamistel, meie vastaste mängude vaatamisel ja koondislaste mängudel nende koduklubides. See on töö, aga töö väga meeldiv osa.

Ent selle kõrvalt jääb aega ka muude mängude jaoks. Neid tuleb umbes 15 tükki kuus ehk üle päeva vaatan mõnda matši, mis pole seotud Eesti koondise peatreeneri tööga. Ülejäänud ajal, kui koondis ei kogune nii tihedalt nagu sügisel, pälvivad muud mängud rohkem tähelepanu.

Kui sa telekast jalgpalli vaatad, siis kui palju kätkeb see endas lõbu, kui palju tööd? Kas kompuuter peas töötab alati ja analüüsib? Ning milliseid liigasid eelistad?

Väga-väga harva vaatan jalgpalli ilma selle üle mõtlemata. Seda ei juhtu peaaegu kunagi. Aga naudin jalgpalli vaatamist ja tunnen sellest lõbu. Vahet pole, kas analüüsin meie järgmise vastase Gruusia mängu või vaatan Meistrite liigat või Florat.

Naudin alati, aga ülesanded on erinevad. Gruusia puhul nuputan, kuidas neid alistada ja mis on tugevused-nõrkused, aga teistel puhkudel otsin lahendusi mingitele probleemidele või jälgin 90 minutit ühte konkreetset mängijat. Aga ilma mõtlemata jalgpalli vaadata on minu jaoks väga keeuline.

Milliseid liigasid ja meeskondi jälgida eelistad? Kas FC Barcelona, Madridi Real, Müncheni Bayern pluss Inglismaa Premier League ja äkki natuke Rootsi liigat või midagi pentsikumat ja hipsterlikumat kah?

Esmalt vaatan muidugi Meistrite liigat, sest aegajalt pean Viasati stuudios neist rääkima ja tuleb end arengutega kursis hoida. Aga kui vaatan midagi muud, siis võib selleks olla keskne mäng Inglismaal või tähtis matš Hispaanias, aga pigem proovin leida meeskondi, kes mängivad jalgpalli moel, mis mulle meeldib ja millesse usun.

Praegu mängib väga huvitavalt näiteks Hispaania meeskond Celta Vigo. Tippklubide jälgimine on põnev, aga huvitav on vaadata klubisid, kel pole kõige suurem eelarve, aga vaatamata sellele hästi esinevad. Näiteks Villarreal.

Sõelun välja meeskonnad, kes pakuvad tippudele konkurentsi vaatamata väiksele eelarvele ning proovin nende esitustest õppida. Mulle meeldis Jürgen Kloppi juhendatud Dortmundi Borussia, aga Thomas Tucheli juhendatud Borussia meeldib veel rohkem. Nende mäng on väga lähedal minu nägemusele jalgpallist.

Samas Eesti koondise peatreenerina on minu lähtepunktiks meie mängijate valik ja neis mängudes nähtut ei saa seetõttu automaatselt kopeerida. Ideed on mul endal olemas, aga sealt leiab variatsioone ja lahendusi väikestele probleemidele.

Koondislasele tema ülesandeid selgitades on hea kasutada näidet, kuidas teised seda teevad. 15sekundiline videoklipp on palju efektiivsem, kui taktikatahvel ja pikk jutt.

Tuleme Euroopa tippjalgpalli juurest Eesti tippjalgpalli juurde. Milliseks hindad praegu Premium liiga olukorda?

Hooaja alguse tase oli tänavu selgelt kõrgem kui 2014. aastal. Suvel lipsas tase veidi allapoole. Nüüd sügisel, kui meeskondadel on selja taga palju mänge, pole mängijate füüsiline vastupidavus ja värskus mõnedes kohtumistes enam nii hea olnud.

Minu arvates on üks peamisi seletusi Flora meistritiitlile, et nad on pika puuga füüsiliselt kõige parem meeskond. Miks? Vastuseid tuleb otsida Flora treeningrežiimist. Flora on töötanud väga professionaalselt, sest nende meeskond oli hooaja lõpusirgel kõige värskem.

Aga Premium liiga hooaega kokku võttes, siis see oli võitluslik, mitmed koduliigasse naasnud mängijad lisas siinsele jalgpallile väärtust ja loodetavasti jõuab üha enam pärale arusaamine, et jalgpall põhineb intensiivsusel ehk läbi löövad füüsiliselt paremas vormis ja värskemad mängijad.

Tippliigasid Eesti omaga võrreldes on ainult kaks erisust – aeg ja ruum. Suuremates liigades on vähem aega ja vähem ruumi ning mäng seetõttu intensiivsem. Kuidas sinna jõuda? Tuleb õigesti treenida ja saada tugevamaks, aga kõige tähtsam on teada, mida ja kuidas teha väljakul, kui meeskond võidab palli või kaotab palli või ründab või kaitseb. Terve meeskond peab teadma, mida neis olukordades teha.

Meistriks tulnud Flora stiil põhineb pallivaldamisel. Kas rahvusmeeskonna peatreeneri seisukohalt on nende võit hea areng arvestades, et edu kiputakse enamasti matkima ning kui Eesti liigas püüeldaks enam pallivaldamisele orienteeritud stiili suunas, oleks sinu kui koondise peatreeneri potentsiaalses valikus rohkem jalgpallureid, kes on harjunud pallivaldamist hindama ja naudivad seda?

Ma tean, et see on riukalik küsimus.

See on väga riukalik küsimus! (Paus) Ja vastus sellele tuleb väga pikk.

Ma ei saa vastata "jah" ega "ei". Kui tahta, et koondis suudaks rahvusvahelises konkurentsis edukalt mängida, on palli vallates mängu kontrollimine väga oluline komponent. Sest koondises on mäng Eesti kõrgliigast palju intensiivsem ja ainult kaitsest ei piisa.

Jah, peame olema kaitses väga head, aga olen veendunud, et peame suutma ka palli kontrollida. Selles mõttes on see (Flora meistritiitel – toim) hea.

Aga kui Eesti koondis keskenduks ainult palli valdamisele, oleks see minu arvates vale suund. Sest nii praegu kui ka lähitulevikus ei oma me 60% mänguajast palli. Proovime jõuda üha lähemale 50%-le. Kui suudaksime igas mängus ületada 40% või 45% künnise, oleks see juba hea.

Väikese jalgpalliriigi identiteet ei muutu – tuleb olla väga hea kaitses ja suurepärane olukorras, kui palli enda valdusesse saame. Just osavus pärast palli võitmist on kõige tähtsam.

Seega kokkuvõttes mulle meeldib, kuidas Flora mängib, sest eelistan seda pika palli ettelöömisele, aga nagu trendide puhul ikka, ei tohi muud ära unustada. Ainult palli valdamisele keskendumine pole mõistlik. Jalgpalli eesmärk on lüüa rohkem väravaid ja vähem sisse lasta.

Flora teab nüüd, kuidas Eestis mänge kontrollida. Loodan, et nad suudavad lisada nii positiivsed kui ka negatiivsed üleminekud (vastavalt tegutsemine palli võitmise ja kaotamise järel – toim), mis on eelduseks edule Euroopas.

Kõik peab olema tasakaalus – ei tohi unustada kaitsmist, ründamist ega üleminekuid. Liigne keskendumine ühele aspektile muundub probleemiks.

Võimekus mängida palliga on tähtis ja suutlikkus palliga surve alt välja tulla ilmselt kõige tähtsam. Kui esikoha võidab meeskond, kes lööb pika ette ja loodab seejärel võita lahtise palli, siis pole arengut loota.

Seega: jah, pallivaldamisele orienteeritud stiili edu on positiivne, aga see ei tähenda, et jalgpalli muud elemendid ja faasid ära tohiks unustada.

Kui sageli oled nende kahe aasta jooksul pressi, jalgpalliliidu ja võib-olla ka  fännidega suheldes leidnud, et Eesti ootused oma jalgpallikoondisele on suure kaarega põhjendamatult suured?

Ootusi on väga keeruline kontrollida. Kui mina ja ka mängijad tunnistasime, et unistame Prantsusmaal toimuvast EM-finaalturniirist, siis oli inimestel väga lihtne teha sellest meeskonna eesmärk ning selle mittetäitmise puhul öelda, et töö polnud piisavalt hea ning vajame uusi mängijaid ja uut treenerit samuti.

Kui kõrged ootused on treeneri jaoks probleem, siis ei tohiks sääraseid unistusi avalikustada. Aga ma siiralt unistasin EMile jõudmisest. Kui meeskond esinenuks terve valiksarja jooksul mitte perfektselt, aga stabiilselt hästi, siis…

Tulen nüüd tagasi selle juurde, et jalgpallis on skoorid väga väikesed. Kui vaadata ainult individuaalseid eksimusi viimase kahe kuu jooksul ning tuua välja kaks olukorda: 1) Karol Metsa ja Enar Jäägeri eksimus Sloveenias, millest kaotasime 0:1, 2) Ats Purje kasutamata võimalus Šveitsi-mängu eelviimasel minutil, mille realiseerimise korral poleks Šveits enam võiduväravat löönud, vaid hoopis meie oleksime võitnud 1:0.

Kuna ajakirjandus keskendub neis olukordades tulemusele, siis seda enam pean mina rõhuma protsessile, et püüelda tasakaalu suunas. Ilma nende kahe individuaalse eksimuseta olnuks meil tabelis neli punkti rohkem ning valmistuksime praegu play-off’iks Ukrainaga, kes Sloveeniale vastu loositi.

Ma ei too neid kahte olukorda välja, et leida patuoinaid, vaid ootuste tagamaade näitlikustamiseks. Mulle meeldib, et Eesti meeskonna suhtes valitsevad ootused, aga mina ja jalgpalliliit peame suutma paremini välja tuua objektiivse olukorra esituste ja protsessi kohta, sest siis nähakse äkki ka suuremat pilti. Tõsi, mõned vaatavad kindlasti alati nii, et väravat ei löödud, kaotati, järelikult oli kõik halb.

Kas oled nõus, et kui Eesti-suurune üpris väike jalgpalliriik pälvib valikgrupis neljanda koha, ei saa seda kuidagi lati alt läbijooksmiseks pidada? On see õige mõtteviis?

Lihtne vastus kõlab: olime EM-valikgruppide loosimisel neljandas tugevusgrupis, sest paigutusime sinna eelmiste valiksarjade tulemuste põhjal. Meie enda ajalugu esitas meile väljakutse ja kaitsesime neljandat kohta, mis oli veidi parem tulemus, kui 2012-13 toimunud MM-valiksarja viies koht.

Ma ei ole neljanda kohaga rahul. Aga see on positsioon, kuhu me varasemate tulemuste põhjal paigutume.

Normaalne tulemus?

Siis tuleb filosofeerida: mis on normaalsus? Väikese õnne ja väikesest mängude arvust tuleneva suure juhuslikkuse abil võinuks normaalne tulemus olla ka 16, mitte 10 punkti.

Objektiivse esituste analüüsi põhjal – möönan, et antud objektiivsuse määravad subjektiivsed arvamused – leidsime valiksarja järel, et me pidanuks saama 13 punkti. Kui kõiki 10 mängu oleks mängitud 1000 korda ja sealt võetuks keskmine tulemus, siis teeninuks me valiksarjas kolm punkti rohkem.

Seda on hea teada, aga ei saa mööda vaadata põhjustest – me polnud paaril puhul piisavalt osavad, et pall võrku lüüa.

Üks teema, mida veel soovin puutuda, on Eesti koondise rahvuslik koosseis. Meeskonda kuuluvad eestlased ja venelased. Ühiskonnas on nende vahel teatud pinged, Eesti jalgpallimeeskonnas mitte, aga kas sa pead võistkonda juhendades arvesse võtma, et sinna kuuluvad mehed kahest rahvusest?

Mind viidi juba enne ametisse asumist kurssi, et jalgpall on see osa Eesti ühiskonnast, kus üksmeele leidmine on toiminud väga hästi. Mängijate taust on erinev, aga sellele vaatamata on nad suutnud koos edukalt jalgpalli mängida.

Minu töö on asjade seisust positiivne esile tuua. Individuaalsetest mängijatest rääkides ei saa üldistada, aga võib öelda, et venelaste pärand on pigem veidi ründavam ja loovam ning eestlaste oma organiseeritum. Võib-olla on see üldistus õige. Ma märkan, et juhendan eestlasi ja venelasi, aga see pole probleem.

Kas sinu meelest on kentsakas, et soojenduseks kõksides teevad eestlased ühte ja venelased isekeskis teist harjutust?

Ei. Rootsi jalgpalliklubides ja –koondises on olukord täpselt sama. Iga meeskond jaguneb sektsioonideks. Kui jalgpallur istub lõunalauda oma viie semuga, siis põhjus on väga lihtne: need tüübid meeldivad talle ja seltskonnal on suurem ühisosa.

Kui ühes klubis mängib kolm aafriklast, siis istuvad nad alati ühes lauas. Djurgardeni klubis oli neli-viis soomlast, kes olid kogu aeg ninapidi koos. Rootsi koondises hoiavad kokku mängijad, kelle vanemad on pärit välismaalt. Samuti jalgpallurid, kes on sõbrad Zlataniga.

Olukord Eesti koondises ei erine tegelikult muudest jalgpallimeeskondadest. Tõsi, juhina mõtlen, kas peaksin mingi seltskonna laiali lammutama ja sundima neid rohkem teistega suhtlema. Kas peaksin määrama, et ühes toas ööbivad need ja need ning söögilauas istuvad koos nood ja nood? Aga siis mõtlen, et kas mina oleksin õnnelik, kui mulle sellised käsud antaks? Ma ei usu, sest tahan end ju mugavalt tunda.

Trennid, koosolekud ja mäng on muidugi hoopis teine asi. Siis on väga tähtis, et ei räägitaks mitte ainult oma parima sõbraga, sest väljakul on Eesti superstaariks meeskond.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee