Foto: Erakogu
Blogid
12. november 2015, 19:17

Vabatahtlikud väliseestlased (4)

Üheks suureks põhjuseks, miks mulle Ameerikas tundub just Idakallas kõige kodusem, on siinsed neli aastaaega. Californias, Texases ja Floridas elades ei tekkinud kunagi sellist naturaalset rütmi, kus tööd ja tegememised jaguneksid orgaaniliselt. Eks eestlane ole ikka harjunud suve- ja talvetoimetustega. Rääkimata sellest, kui mõnus on jälgida muutuseid looduses ja rõõmustada nii esimese lubehelbe kui pakatavate pungade üle.

September ja oktoober tuhisesid mööda nii kiiresti, koolirütmi ja tööle keskendumise keerises.

16 - 19. septembril olin Kanadas, Torontos, järjekordsel Baltic Heritage Network konverentsil. Alustasin oma ettekannet politiiliselt ebakorrektse aga sõbraliku naljaga poolakate üle. Rahvale meeldis. Kus sa ikka nalja saad, kui ise ei tee.

Keda huvitab ettekande terviklik tekst, võtke ühendust veebilehe kaudu. Kõigist sõnavõttudest oli mu enda jaoks huvitavaim Petra Grantham'i ettekanne (Canadian Baltic Immigrant Aid Society), kes andis hea ülevaate baltisakslastest Põhja Ameerikas. See on Baltic Heritage ürituste raames üsna uus rahvusgrupp ja tore täiendus meie tegevusele.

Oktoobri alguses toimus Baltimore'is Eesti Rahvuskomitee Ühendriikides (ERKÜ) iga-aastane koosolek, arutasime muuhulgas sotsiaalmeedia osatähtsust kõigi organisatsioonide tegevuse kajastamisel.

Priit Vesilind andis ülevaate väliseestlaste tegevust kajastava raamatu toimetamise progressist, see peaks trükki jõudma järgmisel aastal. Tore oli näha mitmeid tuttavaid fotosid, mida olen aidanud tal meie arhiivist leida.

Iga kord, kui härra Vesilind külla tuleb, filosofeerime ajaloo ja poliitika teemadel. Minu jaoks on väga huvitav kohtuda inimesega, kelle tegevus National Geographic toimetajana on väliseestlaste seas legendaarne.

Priit on väga muhe ja hea huumoriga vestluspartner, tihti peame end lausa vägisi tööle tagasi sundima, sest muidu lendab päev päris õhtusse.

ERKÜ liikmed tegutsevad vabatahtlikul alusel oma vabast ajast ning sinna valitud saamine käib üleriigilse hääletamise kaudu. Mul on au olla tagasi valitud teist korda.

8.oktoobril saabus kutse osa võtta World Affairs Council poolt korraldatud üritusest Philadelphia Trade Center´i pilvelõhkuja 60ndal korrusel, millelt avanes ilus vaade päikesloojangus linnale. Võtsin sõbranna ka kaasa, seltsis segasem.

Tutvustasin Triinule teisi kohalolnud ERKÜ liikemeid nagu Linda Rink ja Alvar Soosaar.

Peale klaasi veini ja praetud pelmeene (ju kohalik catering kompanii arvas, et pelmeenid on üks hea kodune amps baltlastele) suundusime diskussiooni kuulama, mille teemaks oli "Balti küsimus - kas regioon on turvaline või ootab Venemaa õiget hetke?"

Arutlejateks olid Marki Tihhonova-Kreek Eesti Washington DC saatkonnast; Rolandas Krisciunas, Leedu suursaadik USAs ja Andris Razans, Läti suursaadik USAs. Kuna keskusteluks oli planeeritud ainult tund aega, siis põhiküsimuse juurde kahjuks eriti ei jõutudki, sest kõik kolm tutvustasid oma riike nii pikalt ja põhjalikult.

Kuu lõpus külastas Eesti Arhiivi hea tuttav ja kolleeg Californiast Liisi Esse, Stanford Ülikooli raamatukogu Eesti ja Balti kogude kuraator.

Seekord oli tal kaasas Sander Jürisson Eestist, Okupatsioonide muuseumi uus ja entusiastlik näituste juht. Eesti Arhiivi direktor Enda Mai Michelson Holland tutvustas talle meie arhiivi ajalugu, peale seda läks keskustelu majandamise ja rahastamise teemale.

Okupatsioonide muuseum ei ole riiklik asutus ja meie Arhiiv eksisteerib ainult annetustest ning vabatahtliku tööjõuga, nii on jätkusuutlik isemajandamine oluline teema. Ideed ja plaanid näituste ja igapäevase tegevuse jaoks võivad küll olla põnevad, ent nende elluviimine vajab raha. Isegi kui Eesti Arhiivis käiks abiks rohkem vabatahtlikke, siis hoone elektriarve, digipakendi,kütte jms peame ikka dollarites tasuma.

Väliseestlaste aktiivsusest nii palju, et ega ma ise ka kohe siia sattudes 1990. aastal väga tegev olla ei saanud.

Esiteks ei olnud siis veel tekkinud koduigatsust ja vajadust suurema kaasmaalaste seltskonna järele. Kõik Ameerika värk oli nii uus ja huvitav.

Teiseks, käisin täiskohaga nii tööl kui ülikoolis, ja muuks lihtsalt ei jätkunud aega. Ega raha. Väliseesti organisatsioonide aktiivseimad liikmed ja heldemad patroonid nö. "uuest kaadrist" ongi inimesed, kes siin on saavutanud juba teatud elatustaseme, mis võimaldab neil nii oma aega kui raha anda ühiste eesmärkide elluviimiseks ja organisatsioonide, seltside, koguduste tegevuseks.

Kui Sina ka, hea lugeja, juhtud elama USAs, siis parimaks infoallikaks meie tegemiste kohta leiad veebilehelt.

Peatse kohtumiseni!