Spordiblogi

Mart Treial | Kuidas ma Sergei Pareikoga Lillekülast Tartusse teleporteerusin (2)

Mart Treial, 18. november 2015 15:23
Alati emotsionaalne Sergei Pareiko omas mahlas!Foto: Stanislav Moshkov
Seisan Lilleküla staadioni rohevalgetel tribüünidel koos 1900 kaasmaalasega ja jõllitan ainiti ülevalt alla, jalgpallimuru suunas, kus äsja on lõppenud rahvuskoondise matš suvalise Kariibi mere saarega. Silmanurka tükib pisar, kurgu ummistab nähtamatu klomp ja meel muutub härdaks. Nutueelne seisund. Aga mitte kurvastusest. See pole itk – jumal tänatud –, mis sisemusest Eesti rahva ette soovib paiskuda. Kes ikka tahaks avalikus kohas pisikese plika kombel tönnida?


Lihtsalt liigutav on vaadata, kuidas Sergei Pareiko kutsub oma 10aastase poja väljakule, et üheskoos isa karjäärile auringiga väärikas pitser vajutada. Ja fännid, kellest mitmel Pareiko-nimeline särk üll, ei jää legendile võlgu. Katkematu „Sergeeei Pareiko!" hüüd kaigub ilmselt staadioniavauste kaudu kaugele, üle raudtee otsejoones Pärnu maantee viadukti ja Kristiine keskuseni välja.


Kogu atmosfäär sel sombusel sügisõhtul on püha. Erinevalt tavalisest, ei torma ükski ajakirjanik lõpuvile järel mixed zone'i muljeid püüdma. Kõigi pilgud on kinnistunud ühele mehele. Sergei Pareikole.

Samal ajal kui üleni mustas mänguvormis Pareiko pöidlahoidjatele tunnustavalt aplodeerides ümber kandilise murulapi jalutab, läheb mu mõte uitama.

Esmalt meenub mulle oktoobrikuu viimane päev Kadriorus, mis osutus emotsionaalse mehe vastuoluliseks klubikarjääri lõpuks. Ent hüppan sellest mõttest Rasmus Mägi kombel kiirelt ja konkreetselt üle. Miks? Lihtsalt tundub kuidagi kohatu pidupäeval negatiivsete asjade üle mõtiskelda.

Enne veel, kui maandun ülikoolilinnas, teen Pareikoga paar välkintervjuud, naudin mõnd tema paraadtõrjet ja pusklen kuulsa Robin van Persiega. Ja olengi Tartus.

Sügis 2011. Minu esimene semester Tartu Ülikoolis. Vutikoondise kolm järjestikust võitu, mis päädisid ajaloolise play-off'iga. Ilus ja kordumatu aeg. Ma pole kindel, kuidas (ja ega sel väga tähtsust olegi), aga Sergei Pareikost sai kiirelt meie kursuse ikoon. Sümbol, kui soovite. Nii poiste kui tüdrukute ühine lemmik, kelle nimi on kostunud üle öise Tartu rohkem kordi kui Raekoja kella kõmin.

Õhtud Pirogovi pargis. Tutvumispidu. Lugematud sünnipäevad. Jalgpalliturniirid, kus me kunagi ei võitnud, kuid ikka ja alati osalesime. Halloween. Huvitavad ja vähem huvitavad loengud. Rasked ja hirmrasked hommikud. Kurnavad Lossi mäest üles vantsimised. Armuhetked. Lakkamatu naer. Sõbrad!

„Ühte kildu sellest mälestustekuhilast välja rebida on üsna raske," mõtlen, kui leian end taas Lillekülast. Pareiko on jõudnud otsapidi lõunatribüüni ette ning kummardab nüüd kõige tulihingelisematele fännidele. Veel mõni hetk ja tänase mängusärgi ning -kindad rahva sekka loopinud legend kaob viimast korda juuste lehvides staadioni sisemusse. Ongi kõik. Sergei Pareiko karjäär on läbi.
Parafraseerides mehe enda mängueelsel pressikonverentsil öeldud sõnu, jalgpallurid tulevad ja lähevad, aga jalgpall koos fännidega jätkab. Niisamuti jätkavad oma vaikelu mälestused meie peades.

Möödugu kümme, kakskümmend, kas või viiskümmend aastat, ent Sergei Pareiko nimi seostub minu jaoks ikka ja jälle ülikooliajaga. Automaatselt. Nii lihtsalt oli, on ja jääb.

Aitäh, Sergei!

Samal teemal

24.02.2016
Karjääri lõpetanud Pareiko naaseb postide vahele?
18.11.2015
GALERII | Metsal ligi kolmenädalane vigastuspaus, Antonovi, Vassiljevi ja Puri väravad
18.11.2015
Sergei Pareiko püstitas Eesti koondise rekordi
18.11.2015
FOTOREPORTAAŽ | Sergei Pareiko viimased kaks tundi jalgpallurina

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee