Sergei Pareiko karjääri kolm „oleksit” (1)

Pareikot tunnustati teisipäeval juba siis, kui ta soojendust tegi, seejärel siis, kui ta teisel poolajal väljakule jooksis, isegi siis, kui Eesti teisipäevase vastase Saint Kittsi ja Nevise vastu ründas, ning viimaks kohtumise järel, kui Eesti koondist säravalt esindanud mees koos poja Daniiliga staadionil fänne tänas. See oli nii mehe enda, tema pere kui ka fännide jaoks liigutav hetk. 39-aastase väravavahi kummardused fännisektori ees ei tahtnud ega tahtnud lõppeda…

Vutiringkondades polnud tegelikult täielikku üksmeelt, kas Pareikole antud võimalus saada sisuliselt lahkumismängu osaliseks oli õige otsus. Polnud ju Pareikol kirjas sadat koondisemängu, mis eraldi lahkumismängu tagaks. See, et Pareiko sellise võimaluse ikkagi sai, näitab koondise peatreeneri Magnus Pehrssoni ja vutijuhi Aivar Pohlaku suurt südant. Nad mõistsid, et erinevalt mõnest teisest jalgpallurist on just Pareiko erandit väärt.

Ilmselgelt mõistavad Pehrsson ja Pohlak, et Pareiko oli üks Eesti vutikoondise liidritest, kelle võitlejahinge toel sai võimalikuks viimaste aastate spordiime, kui Eesti oli vaid sammu kaugusel Euroopa meistrivõistluste finaalturniirist. Pareiko vääris igas mõttes võimalust, et fännid saaksid teda tänada ja tema omakorda fänne. Mõistagi teenis Pehrsson selle sammuga plusspunkte ka meie venekeelsete koondislaste hulgas, kelle jaoks Pareiko on igas mõttes suur autoriteet.

Aga Pareiko mängijakarjäär võinuks olla veel mitu korda uhkem, kui see oli.

Võib vaid fantaseerida, millised uksed oleksid valla läinud ja mis järgnenuks sellele, kui meie rahvuskoondis oleks neli aastat tagasi Euroopa meistrivõistluste play-off’i mängus suutnud Iirimaa koondist võita. See oli hetk ja võimalus, mis jääb ilmselt nii Pareikot kui ka mõndagi teist tol hetkel tippvormis olnud mängumeest elu lõpuni kripeldama.

Elu mängud Wisła väravas

Keeraks aga ajaratta veel paar kuud tagasi. Pareiko võinuks teha suurte tähtedega Eesti jalgpalliajalugu. Poolas Krakówi Wisłas mängides oli ta üks oma meeskonna liidritest. Paar kuud enne mälestusväärseid mänge Iirimaaga pidas Pareiko Wisłaga meistrite liiga viimase eelringi kohtumisi. Avamängus alistas Pareiko klubi Küprose APOEL-i 1:0, kordusmängus jäi aga alla 1:3.

Pareikost poleks saanud esimest Eesti jalgpallurit, kes meistrite liigas mänginud – selleks oli 2009. aastal meistrite liigas debüteerinud Ragnar Klavan – aga temast saanuks Wisła alagrupiturniirile pääsemise korral suure tõenäosusega esimene Eesti jalgpallur, kes saanuks meistrite liigas kirja täismängu. Veel enam, ilmselt olnuks Pareiko oma meeskonna algkoosseisus kõikides meistrite liiga alagrupimängudes ja alagrupist edasipääsemise korral ka järgnevates mängudes. Mida see oleks tähendanud? Seda, et meie oma mees oleks olnud terve sügistalvise perioodi Euroopa jalgpalli suures mängus pildil.

Läheme sealt veel aastakese tagasi. 2010. aasta novembris sai meedia teada, et Šotimaa suurklubi Glasgow Celtic huvitub Pareikost ja näeks teda enda koosseisus. Šotimaa suurklubi huvi oli ilmselge: klubi väravavaht käis spetsiaalselt Pareikoga rääkimas klubi soovist ta värvata. Teades eestlaste kiindumust just Briti klubijalgpalli ning Celticu suursugust ajalugu ja traditsioone, oleks Pareiko Celticusse siirdumine olnud Eesti vutiloo üks suuremaid üleminekuid.

Oleks, poleks … võibki jääda arutlema. Üks on selge, Pareiko mängijakarjäär on ka heaks tõestuseks tuntud ja ehk klišeenagi mõjuvale kõnekäänule, et mitte kunagi ei tohi alla anda ning tuleb oma aega oodata. Igal asjal on õige aeg.

Pareiko tõusis Eesti koondise esiväravavahiks 2009. aastal ja temast sai Mart Poomi mantlipärija. See oli sümboolne hetk, kui 2009. aasta juunis toimunud Mart Poomi lahkumismängus Portugaliga vahetas just Pareiko Eesti kõigi aegade parima jalgpalluri välja.

Hea slaavlane

Eesti koondisest oli Pareiko olnud enne seda pikalt eemal, sest 2003. aastal läks kirglik väravavaht tülli toonase Eesti koondise juhendaja Arno Pijpersiga. „Pijpers andis mulle võimaluse mängida Balti turniiril Leeduga, kuid pani erinevalt tugevaimas rivistuses platsile tulnud vastastest välja eksperimentaalkoosseisu! Kaotasime 1:5 ning andsin emotsionaalselt teada, et edaspidi pole mul mõtet käia niimoodi lolli mängimas,” on Pareiko Eesti Päevalehele toonast konflikti meenutanud. Järgnesid Pareiko koondisevabad aastad.

Aga Pareiko jõudis oma aja või siis õigemini Tarmo Rüütli saamise Eesti vutikoondise peatreeneriks ära oodata. Just Rüütli oli see, kes Pareiko uuesti koondisse tõi. Edasine on juba ajalugu, mida me hästi teame.

Pareikot iseloomustasid kuni viimaste mängudeni kirg ja emotsionaalsus. Nagu näha, võib kirg mõnikord ka kahjuks tulla… Nii juhtus mehe viimases klubimängus sel sügisel, kui kohtumises Floraga läksid Levadia väravat kaitsnud Pareiko tunded pärast punase kaardi saamist igas mõttes üle piiri. Nüüd, kirgede lahtudes, saab iga jalgpallisõber mõtiskleda – ehk oli seegi juhtum osa mängust? Ja võib-olla mõned suured meistrid teistmoodi ei oskagi lahkuda, kui tuua võrdlus kas või Zinédine Zidane’i ja tema kurikuulsa pealöögiga 2006. aasta MM-i finaalis. Aga hea, et teisipäeval valitses Lillekülas hoopis teine atmosfäär ning mehe viimane mäng oli laetud ikkagi positiivse energiaga.

„Ta on klassikaline hea slaavlane: selline, kes kuulab su alati mõista püüdes ära ja kelles on arenenud empaatiavõime, heatahtlikkus ja õiglustunne,” iseloomustas Pareikot viimases Postimehe Arteris Aivar Pohlak. Teinekord kujundavad just pisiasjad inimesest parima mulje. Nii juhtus pärast üht edukat vutikoondise matši, kui vutiliit korraldas mängijatele eksprompt mängujärgse vastuvõtu. Iga mängija sai kaasa võtta kaaslase. Pohlak oli täis imetlust, kui andis lehemeestele teada Pareiko sümpaatsest teost – too oli banketile kutsunud oma ema.

Ja veelkord: Pareiko lahkumine oli liigutav ja südantsoojendav hetk. Tahaks loota, et kohtumisejärgsete ringis tehtud hüüetega andis Pareiko igas mõttes kogu oma energia ja väe koondislastele edasi. Seda läheb Eesti vutikoondisel vaja!

Aitäh, Sergei, mõnusate ja kirglike jalgpallielamuste eest!