Mart Treial | Spordirahva inimlik kadedus jalgpalliliidule antud viie miljoni euro pärast (12)

Vahepeal vaibunud teema kerkis taas neljapäeval, kui „Aktuaalne kaamera" teatas, et Reformierakond on Lilleküla staadionile raha eraldamise küsimuses lõhenenud. Või kui tsiteerida Reformierakonna fraktsiooni liiget Igor Gräzinit: „Reformierakond ei ole selle pärast natuke lõhenenud, Reformierakond on selles küsimuses kapitaalselt lõhki."

„Aktuaalse kaamera" videoloos kritiseerisid peaminister Taavi Rõivase eestvedamisel langetatud otsust nii kultuurikomisjoni esimees Laine Randjärv kui Gräzin. Päev varem riigieelarve eelnõu esimesel lugemisel peetud kõnes samal teemal sõna võtnud Randjärv süstiks raha meelsamini muusika- ja teatriakadeemia saali ehitusse või Kalevi staadioni rekonstrueerimisse. Gräzinit häirib enim fakt, et riik ei saa viie miljoni euro eest staadionist mingit osalust, vaid lihtsalt kingib selle raha ära.

Augustis Gruusia pealinnas Tbilisis toimunud UEFA Superkarika mängul käinud ja sealt inspiratsiooni ammutanud peaminister põhjendas valitsuse vutilembest otsust mitmeti. „Esiteks selleks, et Eesti jalgpallikoondisel oleks kodumängudeks korralik lõpuni ehitatud staadion ning tippmänge oleks võimalik senisest rohkematel jalgpallisõpradel kohapeal jälgida. Teine põhjus on võimalus korraldada suuri rahvusvahelisi mänge, mille jaoks valmis ehitamata staadion mõistagi ei sobi," selgitas Rõivas Äripäeva arvamusküljel (25.09.). Ta kinnitas, et investeering ei tule ühegi teise projekti või spordiala arvelt.

Avalike sõnavõttude põhjal jagunevadki arvajad kahte leeri: peaminister purjetab koos jalgpallirahvaga pärituult, ülejäänud Eesti aga vastutuult.

Vastuargumentidest kumab eelkõige läbi pahameel, miks on vaja kulutada nõnda suur summa ühe mängu (UEFA Superkarika) korraldamiseks, kui pärast seisab staadion tühjana. Lisaks juhivad kritiseerijad tähelepanu mitmele muule hingitsevale spordialale, -üritusele ja –rajatisele, mis vajaksid märksa pakilisemalt krabisevat tuge.

„Äkki kui staadion valmis saab, jõuab järg ka vehklejate, maadlejate ja tõstjateni?" lausus tõsteliidu president Jaan Talts noorem Eesti Päevalehele (24.09.). Kergejõustikuliidu president Erich Teigamägi avaldas samal päeval Delfi vahendusel sarnaselt Taltsile lootust, et kui riigil nõnda palju raha on, ehk jõuab üks kord järg ka nii-öelda pisemate alade kätte. „Rahvusstaadion Kadriorus vajab investeeringuid kohalike ja rahvusvaheliste võistluste läbiviimiseks, paljudel aladel on puudus tavalistest kaasaegsetest treeningpaikadest," sõnas Teigamägi.

Vutisõbrad kaitsevad oma pühamut eelkõige argumendiga, et tegemist on meie rahvusstaadioniga, mis on avamisest saadik ehk 14 aastat olnud lõpuni ehitamata. Lisaks on jalgpalliliidu president Aivar Pohlak ja ajakirja „Jalka" peatoimetaja Indrek Schwede juhtinud oma väljaütlemistes tähelepanu sellele, et jalgpalliliit on väga palju panustanud ise oma infrastruktuuri arengusse (näiteks 25 miljonit eurot sellesse samasse Lilleküla staadionisse), samal ajal, kui teised spordialad saavad kasutada riigi ja omavalitsuste raha eest püstitatud spordirajatisi.

Eriti äärmuslikuks läks Schwede oma ütlemises 29. septembri „Terevisioonis", kus ta vastas Postimehe sporditoimetuse juhataja Peep Pahvi tühja staadioni argumendile järgmiselt: „Lauluväljak seisab ka tühjana enamus ajast ja enamus tippklubide jalgpallistaadioneid seisab ka tühjana suure osa ajast, sest küsimuse all on muru hooldamine, mis on niivõrd kallis. Ja kui Eesti tahab riik olla, siis tal võiks ju olla esindus jalgpallistaadion. Oma riik ongi kallis, lähme siis kohe Venemaa rüppe, mis me siin mängime siis oma mänge."

Selge on see, et iga arvamus sisaldab endas tükikest (või kaht) tõetera, kuid lõplikku tõde on säärases „nokk kinni, saba lahti" olukorras võimatu leida. Paratamatult raha igale poole ei jagu ning keegi jääb ilma. Fakt on aga see, et valitsus on seekordse otsuse langetanud ja kõik, kes jäid tühjade pihkudega, on jalgpallurite peale kadedad ja valitsuse peale pahased. Ja ses pole midagi imestusväärset. See on loomulik psühholoogiline reaktsioon, mis võtab inimese üle võimust, kui ta tunneb, et talle on liiga tehtud. Küsimus seisneb lihtsalt selles, kas, kuidas ja mida suudavad nii poliitikud kui spordisõbrad Lilleküla-juhtumist õppida, et järgmine analoogne rahasüst ärritaks vähemat hulka kodanikke.