Ratastool ei sega lustimist nii, et kumm viliseb (4)

Kujutage ette olukorda, kus te ei suuda iseseisvalt oma kätt nina juurde tõsta, rääkimata riietumisest, kõndimisest või muudest igapäevatoimetustest, ent olete seejuures sportlane. Kõlab uskumatult, eks.Aga just nõnda saab iseloomustada 28aastast Jüri Lehtmetsa, keda võib nimetada elektriratastooli saalihoki Eestisse toojaks. Jüri põeb Duchenne'i lihasdüstroofiat, mis lihtsustatuna tähendab, et tema keha ei tooda lihastoonuse hoidmiseks vajalikku ainet düstrofiini. Väikese poisina suutis ta iseseisvalt kõndida, kuid tasapisi tema lihased nõrgenesid ning ta maandus elektriratastooli.Õnneks sattus ühiskondlikult väga aktiivne Jüri 2004. aastal Eesti Lihashaigete Seltsi korraldatud noortevahetuse kaudu Soome, kus ta tutvuski põhjanaabrite liikumispuuetega inimeste seas populaarse elektriratastooli saalihokiga.

Veel samal aastal asutas ta koos sõprade Taneli ja Karliga, keda täna enam meie seas pole, Eesti esimese ja seni ainsa elektriratastooli saalihokiklubi, mis alustas treeninguid Pärnu Nooruse maja tantsusaalis. „Olen alati tahtnud meeskondlikku sporti teha," lausub Lellest pärit Jüri rõõmsalt. „Selle ala pluss on, et nii kaua kui jaksad pulti liigutada, saab mängida."Romurallist pallimänguksEelmise aasta varakevadest Estonian Wolvesi nime kandev saalihokiklubi toob igal pühapäeval Tallinna Astangu Kutserehabilitatsioonikeskuse kitsukesse spordisaali kirju, ent lõbusa seltskonna.„Mõnus seltskond, vahva ajaviide, hea viis liigutamiseks, harjumus, ekstreemsus," nimetavad möödunud pühapäeval treeningule kogunenud kaheksa saalihokisõpra kordamööda põhjuseid, miks nad siia ikka ja jälle tulevad. Õigemini, tuua lasevad, sest enamike nende trennitulek sõltub, kas nad leiavad mõne pereliikme või sõbra näol autojuhi.