Elektriratastooli saalihokiklubi treener: algul mõtlesin, et millesse end nüüd mässinud olen

Toona 19aastasel Sören Jõõrasel puudus igasugune kogemus liikumispuuetega inimestega. Sellest hoolimata otsustas ta 2011. aasta sügisel pikemalt mõtlemata Eesti elektriratastooli saalihokiklubi treeneriotsingute kuulutusele reageerida.

Järgnes ligi kaks nädalat vaikust, mille jooksul tugeva kergejõustikutaustaga Jõõras suutis kandideerimise ära unustada. „Kui Jüri (Lehtmets, klubi asutaja – M.T.) lõpuks ühendust võttis, siis mõtlesin küll, et millesse ma end nüüd mässinud olen," meenutab Jõõras siiralt.Tekib küsimus, mille pagana pärast ta ikkagi säärase sammu astus. „Mulle meeldivad uued katsumused ning nagu sinulegi, tundus ala mulle huvitav," põhjendab Tallinna Ülikoolis rekreatsioonikorraldust õppinud spordimees. Ligi kuu ajaga sai tänavu kaugushüppe täiskasvanute Eesti meistrivõistlustelt 7.34ga pronksmedali võitnud Jõõras alast pildi ette. Oma hoolealustega sina-peale saamine võttis pisut enam aega, kuid praeguseks nimetab ta neid kõiki sõpradeks.„Kui siin käin, olen ise igas mõttes terve, siis õpin väärtustama seda, et saan näiteks valida, millal trepist üles-alla minna," lisab Jõõras ühe õpetliku aspekti selle hobi kohta.