ÕHTULEHT MÜNCHENIS | Bayern tõestas, et kui ei saa nõuga, siis tuleb otsustada jõuga

Võit ei tulnud Bayernile lihtsalt. 33aastase pausi järel tänavuseks hooajaks Bundesligasse tõusnud ja seal voor enne sügisringi lõppu igati viisakal 12. kohal – vahetult Ragnar Klavani koduklubi FC Augsburgi ees – paiknev Darmstadt oli visa, tark, kannatlik ja tänu vasakul äärel hullanud Marcel Hellerile ka terjerlik.

Kõigist neist kiiduväärsetest omadustest polnud aga tolku, kui Bayern veeretas lahinguväljale raskekahuri ja andis sellest ühe paugu. Sellest piisas. Darmstadt lõi 40. minutil järjekordse Bayerni nurgalöögi klaariks ja paistis, et suurem oht on selleks puhuks möödas, aga Alonso arvas teisiti.

Mees, kes nii Liverpoolis kui ka Madridi Realis oivaliste kauglöökidega – nii pommide kui ka keskjoone kandist üle hulkuma läinud väravavahi võrku libistatud pallidega – hullutas, tegi seda Saksamaa karikasarja raames esimest korda. Alonso ei löö palju väravaid. Teist hooaega Bayernis mängiva mehe jaoks oli see Saksamaa klubi kasuks alles viies koll.

Aga reeglina on Alonso väravad ilusad ja löödud väljaspool karistusala. Nii ka seekord. Avapuutega sättis Alonso palli ette ja teisega kõmmutas Darmstadi värava ristnurka. Puurivaht Christian Mathenia teadis juba hüppe ajal, et lootust pole. 34aastase baski vanameistri löök oli oivaline. Enam paremini võimalik ei ole.

Alonso imelöögile eelnenud 39 minutit oli Bayern tegelenud samaaegselt mängu domineerimise ja Darmstadt kaitsemüüri põrkamisega. Thomas Müller ja Robert Lewandowski proovisid Darmstadti kastis ühtteist korda saata, aga väikeklubi kaitse oli teadlikult tihe. Nõuga Bayern vastasest jagu ei saanud, aga kui Alonso jõuga proovis, said asjad paika.

Kannatlikult oma võimalust oodanud Darmstadt jätkas samaviisi ka 0:1 kaotusseisus, sest teadsid, et Bayerni vastu oma mängu liigne avamine võrduks suitsiidiga. Riske hakati võtma alles mängu viimasel veerandtunnil ning Bayern pääseski sel toel ohtlikumalt ründama.

Täpselt samamoodi, nagu Bayern platsil jõuga oma võttis, tehti asjad selgeks ka tribüünidel. Darmstadti oli Münchenisse toetama saabunud paar tuhat fänni. Allianz Arena kõige ülemise, kolmanda korruse nurka paigutatud seltskond andis 90 minutit täiega hagu ja tegi end kohati ka kuuldavaks, aga piisas Darmstadti leeril natukenegi kõvemat häält teha, kui Bayerni võimas seisutribüün ehk Süd-Kurve nad konkreetselt summutas.

See on tohutult võimas ja ülev vaatepilt, kuidas ligi 10 000 inimest sünkroonis hüppavad ja staadionikatla lauluga värisema panevad, lipud-sallid kah veel uljalt lehvimas.

Sügishooaja viimase kodumängu pidanud Bayerni meeskond tänas nii Süd-Kurvet kui ka kõiki teise Allianz Arenale kogunenuid lõpuvile järel eritseremooniaga. Meeskond pani päkapikumütsid pähe ja tegi suure sildiga „Kõigile suur tänu!" staadionil auringi, mis lõppes Süd-Kurve ees, kelle vutilaulud vaigistasid kõlaritest kaikunud jõulumeloodiad.

Oli vägev jalgpalliõhtu vaatamata sellele, et pallimurul nähtud jalgpall oli selline keskpärane. Bayern – Darmstadt mäng oli ehe tõestus, et staadionile ei tasu minna kõrgekvaliteetse jalgpalli järele, sest garantii puudub.

Küll aga võib sinna minna elamuse järele, sest selle hankimine sõltub igast pealtvaatajast endast. Kas korraldada endale ja teistele elamus või mitte? Münchenis leitakse, et kindlasti korraldada!