Kui spordiajakirjanikud oma valiku olid ära teinud, pöördus minu poole paar tunnustatud treenerit, küsides, miks meie valik oli selline nagu ta oli. Tõsi, raske on sellele küsimusele vastata, kuid kõige lihtsam on põhjendus: enamjaolt teevad ka žurnalistid oma valiku, vaadates sportlaste saavutusi oma mätta otsast.
Vehklemisest, kergejõustikust ja jalgpallist rohkem kirjutava ajakirjanikuna saan paremini hinnata just nende alade sportlasi. Oma ankeeti edasi täites hakkasin aga kahtlema - kui ma kellegi nimetamata jätan, siis ta ei ole ju halb sportlane ega treener. Isegi siis, kui ta teenis medali, ei mahu ta mu valikusse. Kas ma nii väiklaselt hindangi sportlasi, kellega ma igapäevaselt olen suhelnud, teades nende rõõme ning muresid? Või peaksin meenutama, millise emotsiooni tema saavutus minus spordifännina esile tõi?
Meenus epeemeeskonna hõbemedalimatš, mille otseülekannet tegin Tallinna lennujaamast, paludes Moskvasse siirduval lennukil mind veidigi oodata või Praha lennujaamas CNNi telekanalilt nähtud videoklipp Ott Tänaku ja Raigo Mõlderi ujumisest.
Silme ette tuli Heiki Nabi pronksmedalimatš, millele elasin Bakuu maadlushallis kaasa Aserbaidžaani presidendist Ilham Alijevist paari meetri kaugusel või Lätis toimunud korvpalli EMil ajakirjaniketsoonist läbi läinud Siim-Sander Vene naeratus läbi pisarate pärast kohtumist Leeduga?
Mind vallanud kahetised tunded Eesti võrkpallikoondise EMi play-off kohtumise ajal Serbiaga, lootes Eesti võitu, samal ajal ka kaotust, sest siis saanuks kolleeg varem komandeeringust tulema ja tema üllatuspidu ei jääks ära; Mart Seimi ärev katse Eurospordi vahendusel, kui olin pool tundi tormises Tallinna öös koju jooksnud ning loomulikult Kelly Sildaru teine katse Dew Touril, mida on otseülekandest või videost ilmselt näinud nüüdseks juba iga eestlane.
„Kui me ei vali emotsiooni järgi saavutatud tulemust, siis mille järgi?" mõtlesin ning kirjutasin esimesele kohale Sildaru. Vaatamata sellele, et teda valikus polnudki ning järgmisel päeval tuli EOK kinnitus tema mittelisamisest, sest: „See otsus tuleks emotsiooni pealt ja poleks kellegi suhtes aus!"
Sport ongi ju puhas emotsioon ning vaevalt oleks EOK hääletusel selle Siim Suklese väljaütlemiseta andnud fännid rekordiliselt 45 420 häält. Sildaru võitis rahvahääletuse ülekaalukalt ning enne alaliitude häälte lisamist oli nii Sildarul kui maadleja Epp Mäel parimatena kokku 9 punkti. Me ei tea, mis võinuks juhtuda, kui noor vigursuusataja olnuks viimasel hetkel ametlikult 10 nominendi sekka lisatud ning alaliidudki usaldanud nimekirju, kuid kogu Sildaruga toimunud möll näitab, et publik vajab siiski spordikangelasi, et nendega rõõmustada ning samas krokodillipisaraid valada.
Iga sel aastal vägeva emotsiooni pakkunud sportlane ongi sel aastal Kristjani vääriline, olgu ta nominent või ei. Vähemalt oma südames!
Kommentaarid