Spordiblogi

Mart Treial | Käed eemale suusasprinteritest! (32)

Mart Treial, 18. jaanuar 2016, 16:44
Peeter Kümmel on endast kõik rajale jätnud. Foto: MATI HIIS
Laupäev. Kaunis talvehommik Tallinnas. Pilk kellale reedab, et juba 15 head minutit saavad esimesed õnnelikud poest võlujooki osta. Aga poodi ma ei lähe. Mul pole janu.

Rändan hoopis rahvusvahelise suusaliidu kodulehe kaudu Sloveeniasse, Planica suusaradadele, et jälgida, kuidas edeneb meie parimate meessprinterite eelsõit.

Samal teemal

Mis seal salata, ootused on kõrged. Mehed ise olid kaks päeva enne starti optimistlikud. Liiatigi on teada, et seoses hiljuti lõppenud Tour de Skiga on supp lahjem. Näiteks loobusid kuulsasse suusahüppekantsi tulemast sprindiarvestuse punktitabeli pool esikümmet. Ehk et edasipääsušansid paistavad paremad kui varem.

Kui ma reaalajas uueneva ajavõtu avan, on ligi 30 esimesena startinut juba finišis. Sealhulgas Peeter Kümmel, kes kaotas kiireimale mehele, Federico Pellegrinole 6,08 sekundit. Tol hetkel hoidis Kümmel 22. kohta. „Raisk, see ei ole hea märk," mõtlen ja loodan, et ehk ülejäänud eestlased liiguvad nobedamalt. Ei liikunud...

34. 36. 51. 64. Meie sprinterite lõppkohad Planica vabatehnikasprindis, mis sunnivad mind pealkirjaks „OEH! Sprinterid piirdusid taas kvalifikatsiooniga..."



Mul on lihtsalt kahju. Kahju eelkõige sportlastest endist. Aga ka nende lähedastest, treeneritest, toetajatest, fännidest ja üleüldse kogu Eesti rahvast, kes usuvad ja loodavad vankumatult parimat.

Mul on kahju ka neist, kelle jaoks kaasmaalaste ebaedu mõjub muusana, et kommentaariumis või sotsiaalmeedias sihikindlalt sportlasi solvata. Kurb, et lisaks pagulastele, homodele, poliitikutele ja muudele rahvavaenlastele vihastavad inimesed ka sportlaste peale.

Justkui jääksid Peeter Kümmel, Marko Kilp, Kadri Lehtla, Grete Gaim ja teised meie talisportlased meelega tagasihoidlikele kohtadele. „Saaks aga jälle kallitele kaaskodanikele näidata, kui kehvad me oleme!"

Ei. Uskuge, sprinterid ei jää meelega veerandfinaali ukse taha. Niisamuti ei oota laskesuusanaised, et millal ometi liider neist ringiga mööduks. Lihtsalt tase on (praegu) selline. Ometi elab nii mõnigi kodanik kuskil kummalise mulli sees ja ootab maailma mõistes keskpärastelt sportlastelt Veerpalu, Mae ja Šmiguni väärilisi tulemusi.


Jah, õige spordimees (või –naine) lähebki starti võidumõtetega. Olgu triumf nii ebareaalne kui tahes. Teistsugune suhtumine käiks lihtsalt tippspordi loogika vastu. Aga meil, hea Eesti rahvas, on aeg ärgata. Ja fakte vaadata.

Viis sprindietappi, null punkti (ehk pääsu veerandfinaali). Masendavad arvud, nõus. Ent kellelt me ootame seda valget laeva?

22aastane Marko Kilp, kel jäi detsembris Toblachis imevähe 30. kohast puudu, pole kunagi MK-sprindis 30 sekka murdnud. 28aastane Siim Sellis sprintis mullu punktikohale vaid korra ja sedagi Rõbinski hõredas konkurentsis (53 startijat). 30aastase Kein Einaste trump on klassikasprint, kuid sealgi tegi mees tegusid viimati aastal 2012.

Jääb üle vaid 33aastane Peeter Kümmel, kes on ainsana karjääri jooksul nõnda palju punktikohti välja sõitnud, et nende kokkulugemine võtab üle 10 sekundi. Kuid temagi pole elu vormis.

Ja kui lisada kuivadele faktidele sportlaste tõdemuse, et Eesti koondis on konkurentidest taustajõudude ja muu säärase poolest sammukese maas, pole ju napid (rõhutan napid!) väljajäämised 30 seast tulemused, mis kisendaksid (anonüümse) sõimu järele.

Ajakirjaniku, aga eelkõige eestlasena loodan ja ootan meie sportlastelt alati parimat. Ent on vahe, kas 34. kohaga lõpetab Peeter Kümmel või Gerd Kanter. Sestap kutsun üles kõiki spordivihkajaid enne klaviatuuri haaramist mõtlema ja lahti mõtestama, kui kõrgel asub kellegi latt. Reaalne, mitte unistuste oma.

Ja lõpetuseks. Kõik, kes te meie (suusa)sportlasi iga MK-etapi järel mõnitate: Eestimaa talv on haripunktis, minge vabalt valitud suusarajale, sõitke kas või see kõige pisem ring ning mõtisklege, kas teie olete oma erialal maailma 50-60 seas. Või vähemasti siinse konnatiigi eliidis...

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee