Hugo Tipner | Spordimehelikkusest tänapäeva tippspordis

Möödunud aasta septembris juhtusin lugema uudist, et Itaalia tugevuselt teises jalgpalliliigas võetakse kasutusele virtuaalsed rohelised kaardid, et tunnustada mängijate fair play vaimsust ja spordimehelikku käitumist. Sellise mõtte juures pole niivõrd tähenduslik mitte plaan ise, vaid vajadus avalikult propageerida spordimehelikkust.

Viimasele antakse traditsiooniliselt neli keskset tunnusjoont: õiglustunne, enesekontroll, julgus ja järjekindlus – vastasesse suhtutakse austusega johtuvalt eetilistest tõekspidamistest. Situatsioon peab olema aktiivne (mitte "Ära tee teisele seda, mida sa ei taha, et sulle tehakse!", vaid "Tee teisele seda, mida sa tahaksid, et sulle tehakse!").

Toon ühe harukordse näite 1956. aasta Austraalia kergejõustiku meistrivõistlustest. Ron Clarke juhtis miilijooksu, aga kukkus ja tagatipuks astus maailmarekordimees John Landy naelikuga talle peale. Landy jäi seisma, jooksis tagasi, aitas Clarke´i püsti ja vabandas! Clarke vastas, et temaga on kõik korras ja nõudis, et Landy jätkaks jooksu. Meeletu lõpuspurdiga püüdis Landy konkurendid uuesti kinni ja võitis.