Põhja-Korea lood, 9. osa: kaubanduskeskusest saab osta mööblit, kodutehnikat, riideid, ehteid… (18)
Kaubanduskeskus oli kolmekorruseline ning seal oli poodlemas palju inimesi. Nagu ma alati Põhja-Korea kohta ütlen – ma ei tea, kes need inimesed olid. Kui nad kõik ei olnud näitlejad (mida ma südamest loodan), siis kohe kindlasti olid nad rikkad.
Kahjuks oli kaubanduskeskuses rangelt keelatud fotode tegemine, seega ei saa ma teile ühtegi pilti näidata. Uurisin hiljem meie lääne giidilt Charlotte’ilt, miks siis ikkagi ei lubatud pilti teha. Selgus, et Põhja-Korea vonnil on kaks väärtust ning kuna kaubanduskeskuses on rahavahetuspunkt (mis on avalik saladus), siis ei tohi seda jäädvustada. Ilmselt jäi see kahe väärtuse ja rahavahetuspunkti asi veidi segaseks. Ma pean tunnistama, et ka mina ei saanud sellele sajaprotsendiliselt pihta. Charlotte rääkis, et umbes viis aastat tagasi otsustati üleöö, et vot, nüüd on vonni väärtus sada korda väiksem kui varem. Inimesed läksid marru (see olevat viimase aja kõige suurem vastuhakk juhtidele), sest neil oli järsku sada korda vähem raha. Nüüd hakkab aga väärtus tagasi minema sellele tasemele, kus ta oli enne. Kaubanduskeskustes sahkerdatakse raha vahetamisega ja seda pole vaja avalikult läänemaailmale näidata.
Aga räägin hoopis asjadest, mida müüdi kaubanduskeskuses. Esimesel korrusel oli suur toidupood, kus võis leida kõike, mida meiegi toidupoodides. Ainus, mis mulle silma jäi, oli puuviljade vähesus. Lettidel oli vaid õunu, mandariine ja banaane. Samuti oli piim tehtud pulbrist.
Jätsin mõned hinnad meelde eurodesse arvestatuna: pakk makarone oli umbes üks euro, kohv ja tee umbes neli eurot, kõikide puuviljade kilo ühe euro ringis.
Lettidel oli ka lääne tooteid, aga need olid korralikult kallimad kui meil ja kohalikest toodetest vähemalt poole kallimad. Toon näite: Garnieri meigieemaldaja on Eestis neli-viis eurot, seal aga umbes kümme eurot. Olemas oli ka näiteks Pantene šampoone, mille hinnad olid ligi kolm korda kallimad kui meil: umbes kaheksa eurot.
Põhja-Korea tooted olid aga euro ringis, mõned veidi rohkem.
Teisel korrusel oli riiete, jalatsite ja aksessuaaride osakond. Sealjuures olid hinnad üsna kallid ning riideid eriti alla 20 euro ei leidunud. Müügil oli ka kõiksuguseid mänguasju (suured mänguautod ja mänguloomad), jalgrattad, mööbel, sanitaartehnika. Hinnad võrreldavad meie omadega. Kuigi meie giidid kordagi kohalike palkade osas suud ei paotanud, siis räägitakse ju, et need on miniatuursed.
Milline põhjakorealane üldse jõuab osta sellest kaubanduskeskusest asju? Või ongi see olemas AINULT meile näitamiseks?
Kommentaarid