Meie lääne giid Charlotte rääkis, et autode numbriplaadi järgi saab kindlaks teha, kellele auto kuulub. Valge numbrimärgiga auto kuulub valitsusele, must sõjaväele, sinine välistegelastele ja kollane on kellegi eraauto.
"Võime mängida sellist mängu, et iga kord, kui näete kollase numbrimärgiga autot, võite kedagi lüüa,“ viskas Charlotte nalja. Ehk siis kollase numbrimärgiga autosid on näha haruharva.
Nagu mainitud, inimeste peamiseks liiklusvahendiks on jalgratas ja sellega sõidetakse isegi kümnekraadise külmaga.
Mina ja paar välismaalast sattusime autode teemal rääkima ühe meie giidi, Rimiga.
"Põhjakorealastel ikka on autosid,“ püüdis Rim vingerdada välja, kui ääriveeri uurisime, kui palju on siin sõidukeid.
Hollandlane Sander küsis selle peale, kas Rimil endal on auto.
"Ei, minul on buss,“ sõnas Rim ja viitas sellele, et sõidab oma giiditöö tõttu tihti bussiga. Aga mõtleme nüüd – Rim on ilmselgelt Põhja-Korea eliitklass (või siis igatahes keskmisest kõrgemal, sest igaüht ei lasta ju karja välismaalaste ligi) ja kui temal pole autot, siis ei ole seda kaugeltki mitte tavalisel põhjakorealasel. Lihtsalt Rim ei saa meile öelda, et jubedalt tahaks autot, aga ei ole raha,
Ma küll ei saanud tutvuda Pyongyangi ühistranspordi liinidega, kuid seda nägime linnas liikudes küll, et trolle, busse ja taksosid on palju. Lisaks on linnas metroo. Küllap saavad inimesed kasutada siis ühistransporti, mis on lääne giidi Charlotte'i sõnul üliodav.
Pealinnast sõitsime välja vaid ühel päeval ning selle jooksul sai selgeks, et mujal Põhja-Koreas on autosid ikka päris vähe… Pealinn on ju see oaas.
Kommentaarid