Huvitav: keegi kohalikest ei reageeri välismaalasele, ei pane teda justkui tähele? Eks igaüks reageeri olukorrale isemoodi, jäin tahes-tahtmata mõttesse. Püüdsin kujutleda ennast sellises situatsioonis. Oma elukogemuse raames suurt midagi ei meenunud. . Eesti oludes torkab mõni turist silma isegi siis, kui ta fotoaparaadiga ei sähvi. Lihtsalt tema nahavärv on nii eksootiline. Uudistab ju Amazonase ürgmetsaski valget inimest kogu küla. Mina eile Säästumarketis musta meest eriti ei uudistanud, silmanurgast kohtusid me pilgud siiski. Mida teeb nii šikilt riides kena mees nii vaeses töölispoes? Ja veel venelannast kaaslasega? Nende küsimuste üle juureldes ning kartusest oma märkamise eest rassismisüüdistust saada jäi mul ähmist üks oluline asi ostmata. . Räägitakse, et džentelmeni hea kasvatuse juurde käib joon mitte pöörata tähelepanu seigale, kui keegi laudkonnas sousti ümber ajab. On ju teisel niigi ebamugav apsust, uuest olukorrast. Miks mitte ka raamatukogukohmetusest. Võibolla olid need korea lugejad eatonliku kolledžikasvatusega? Et märkame küll fotoaparaatide plõksimist ja nägusid, et me teid ei häiri, aga ärge kohmetuge - meie teeme ka näo, et te meid ei häiri. Taekwondo iidne võte: lase vastane esmalt ligi ning alles siis äsa raamatuga!
Kui on olemas elukutsed, kus sa pead päevast päeva netis surfama, lugema raamatuid, olema lihtsalt õnnelik jne. võib vähemalt osaliselt olla nii mõnelgi rahuloluks ka põhjust. Muide nõuka ajal olid paljud ikka päriselt ka vägagi õnnelikud ja neile meeldis see elu, ilma näitlemata. Naaber kirjutas Brežnevi kõnedest alati teleka ees stenogramme ja siis tsiteeris neid mõtteid, ise nägin.
PÖFFi ajal näidati P Korea dokumentaali Päikese all. Näidati viisakate inimeste viisakat elu. Kõik oli puhas ja korras, inimesed olid õnnelikud. Teise plaanina näidati, kuidas seda filmi tehti, kuidas mingid asjapulgad neid "dokumentaalvõtteid" dirigeerisid, ütlesid ette, kuna astuda, kuna naeratada, mida ja kuidas öelda jmt. Eks see üks suur teatrilava olnud. Saates Müstiline Venemaa oli juttu sellest, kuidas mingile välismaa kirjanikule vene elu näidati. Mindi isegi nii kaugele, et instseneeriti lennukile "juhuslik" rike. Lennuk maandus "juhuslikus" külas, kirjaniku õhtu möödus "juhuslike" külameestega vesteldes. Kirjanik sai "esimesest allikast" teada, kuidas rahvas kommuniste ja isiklikult Stalinit armastab ja miks rahvast mitte uskuda...
Aitäh mõttejuhatuse eest, 14:32! See viis mind edasi otsima... Kuigi nõukogude elu on ülistanud teisedki Lääne kirjamehed, on nendest nimekaim muidugi ameeriklane John Reed oma raamatuga "10 päeva, mis vapustasid maailma". Pole isegi tähtis vahekord, kuipalju talle näidati või ta ise näha tahtis, see ERR saade väärib kuulamist. Selles on lisaks üllatavaile ajaloofaktidele palju mõtlemapanevaid paralleele ka tänapäevaga. https://arhiiv.err.ee/vaata/mustiline-venemaa-mustiline-venemaa-vladimir-majakovski-poeem-quot-vladi...
KOMMENTAARID (6)