Istusin Pekingis ühes reisibüroos, et broneerida järgmiseks päevaks ekskursioon Hiina müürile. Kuna sealsel töötajal läks asjatamisega tükk aega, mõtles naine viisakas olla. Ta lasi veeautomaadist mulle topsi sooja vett ja ulatas selle minu kätte. Sattusin segadusse. Kas ta tahtis mulle teed pakkuda? Või lihtsalt sooja vett? Samahästi oleks ta võinud mulle sellest veeautomaadist lasta jahedat vett.
Kuna naine inglise keelt ei osanud (suhtlus ekskursiooni osas käis läbi telefoni), siis ei saanud ma sooja vee kohta ka midagi küsida. Jätsin sooja vee puutumata.
Sarnane situatsioon leidis aset samal õhtul. Käisin väljas söömas ning nuudliroa juurde toodi mulle tass, kuhu kallati otse kannust soe vesi. Täpselt nagu oleks teed teinud. Ainult et teepakki ei antud.
Shanghais ööbisin hiinlastest tuttavate juures (neiu elas ja töötas aastakese Eestis), kus mulle täpselt samamoodi pakuti sooja vett. Kui uurisin, miks nii, siis kehitati õlgu ja öeldi, et sedamoodi lihtsalt juuakse.
Sooja vee teema tuli jutuks ühe inglase Oliveriga, kes on mõned aastad Hiinas Xiani linnas elanud.
"Paljud hiinlased usuvad, et soojal veel on raviv toime,“ ütles Oliver.
Noh, kas ta on raviv või mitte, seda ma ei tea. Küll aga suutsin ma leida ise veel ühe loogilise seletuse. Äkki tahavad hiinlased sooja vett välismaalasele pakkudes näidata, et selle vee joomine on ohutu? Teatavasti võib ju keetmata kraanivee joomisest Hiinas (ja enamikes Aasia riikides) saada kõhuhaiguse. Muide, Hiinas olles juhtusin ühest ingliskeelsest ajalehest lugema, et üks kaupmees müüs tükk aega pudelivee pähe kraanivett. Kui inimesed hakkasid haigeks jääma ja selle üle kurtma, tuli pettus välja. Minu mäletamist mööda sai mees kopsaka trahvi, äkki isegi pandi mõneks ajaks trellide taha.
Kommentaarid