Seda tõesti oli aeg-ajalt. Ühel korral juhtus nii, et seisin piletijärjekorras Pekingis asuva Keelatud linna juures ning ümberringi olid peaaegu kõik aasialased. Siis nad seal lihtsalt vaatasid mind kui imelooma. Hea küll, kui mõni laps vaatab (sest lapsed pole harjunud nägema teistsuguse välimusega inimesi), aga mind jõllitasid lausa täiskasvanud inimesed! Piinlikkust tundmata.
Sealsamas Keelatud linnas soovisid kaks inimest (üks mees ja üks naine) minuga pilti teha. Pärast seda ei pakkunud ma Hiinas pildistamiseks enam mitte kellelegi huvi.
Aga naljakas oli, kui võhivõõras inimene tuli minu juurde, sest tahtis pilti teha. Mida ta küll teeb suvalise inimese pildiga? Ja oleks ma siis tol päeval veel superhea ja väga üleslöödud välja näinud…
Pärast Hiinat läksin ma aga Põhja-Koreasse ja siis muutusid rollid hetkega. Põhja-Korea on täielikult suletud ühiskond ning kõigi sinna reisivate turistide suurimaks unistuseks on puutuda kokku päris põhjakorealastega. Niisiis said nendest välismaalastest, kellega muidu Hiinas taheti pilti teha, hoopis need, kes ise tahtsid mõnda põhjakorealast fotole meelitada. Teha nendega pilti ning siis hiljem panna Facebooki uhkeldamiseks. Nii et, näete, ka meie tahame teha endast erinevate inimestega pilti: hiinlased eestlastega, eestlased põhjakorealastega ja niimoodi edasi. Ei tasu vist imelikult vaadata, kui keegi mind järgmine kord fotole palub :)
Kommentaarid