Saalikarjääri rannavolle vastu vahetanud Nõlvak-Tiisaar naudivad vigastustevaba elu ja õpivad oma eksimustest

"Ma sain alles võistlusel teada, kuidas ülevalt tõstmine käib," toob saalis sidemängijana(!) tegutsenud Nõlvak markantse näite, kui tundmatus kohas vollepaar vette hüppas. "Oluline on pall all kätte saada ja siis üles lükata. Saalis võib tõste olla veidi rohkem "plärts"," võrdles ta kahte võrkpalliala.

Viie aasta plaan

Eelmainitud karjääri esimene rannaturniir, maailmakarikaetapp Iraanis, lõppes eestlastele vaid ühe mänguga, kui kvalifikatsioonis avaringis jäädi kohe 16:21, 20:22 alla kogenumale Kanada paarile. Kaotus mehi ei morjendanud, sest nagu Nõlvak selgitab: "See aasta õpime rannavõrkpalli mängima, edasi üritame heaks saada."

Tiisaar lisab omalt poolt, et nende karjääri alguses välja hõigatud suur eesmärk on Tokyo olümpiamängud 2020. aastal. "Kõik, mis teeme, on viieaastase ülesehitusega. Me ei pea saama kohe järgmiseks võistluseks maksimaalselt heaks."

Pikale perspektiivile keskendumine jätab noortele ka eksimisruumi – kui mingi element esimese hooga valesti kätte õpitakse – nagu Nõlvaku mainitud tõste – lammutatakse see trennis uuesti laiali ning nõnda vigu lappides tõstetakse pidevalt mängutaset.

Seni pole mehed otsust randa kolida seega kahetsema pidanud. "Kui igapäevaselt on trennis sära silmas, võib igal juhul rahul olla," lausub Tiisaar.

Väiksem vigastusoht

Kuidas üldse vollepaar kokku sai? „Minul on ikka aastaid iga natukese aja tagant käinud peast läbi käinud küsimus: "Miks ma randa ei mängi?!"" selgitas möödunud hooajal esimest korda välismaal mänginud ja kohe Soome liiga resultatiivseimaks ründajaks tõusnud Tiisaar.

Kui diagonaalründaja 2014. aastal koos Selveri mängumehe Martti Rosenblattiga Eesti meistrivõistlustel hõbedale tuli, käis viimane välja mõtte, et tema partner võiks just Nõlvakuga proovida rannakarjääri.

Tiisaar ideele aga liiga põhjalikult ei mõelnud: "Mulle tundus Kusti kui väga ambitsioonikas sidemängija, kes tahaks minna saalis maailma vallutama."

"Nüüd olen ambitsioonikas rannavõrkpallur,“ muheleb Nõlvak kõrvalt. "Need mõtted on olnud jah, terve elu, aga konkreetsemaks läksid eelmisel suvel koondise laagris. Ma küsisin, et mis sa arvad kui… Ja nii hakkas asi liikuma."

Pere muretses elu rikkumise pärast

Pärast otsuse teatamist tuli hakata leidma sponsoreid (Tiisaar: "Pigem on olnud abiks tutvused. Müts maha nende ees, kes meisse nõnda uskusid.") ning uudisest teatada senistele tiimikaaslastele ning peredele.

"Lähedased ikka ju hoolivad, et sa vigu ei teeks ja oma elu ära ei rikuks," rääkis Tiisaar, et karjäärimuutuse osas oldi enamasti siiski väga toetavad.

"Minu perel olid küll silmad päris suured," avaldab Nõlvak. "Aga kui neile ära põhjendasin, miks seda teha tahan, siis nad toetasid mind."

Lisaks ala meeldimisele ja ees ootavale väljakutsele oli Nõlvakul põhjendustes välja käidud ka vaheldus: nii saab aega veeta põnevates paikades üle maailma. "Vaheldust on kordades rohkem kui saalis. Kõik need erinevad treeningkohad ja võistluseelsed trennid on ju vastastega ehk alati on uued inimesed vastas – hoopis vaheldusrikkam.“

Kuigi vollemeestel on selja taga vaid üks võistlus, tundub neile, et nad on konkurentide poolt hästi vastu võetud. "Kõik on ülipositiivne," räägib Nõlvak, et igal välismaal veedetud päeval surutakse kellegi uue ja huvitava kätt. "Muidu sa ei saa lihtsalt treenida. Väljakuid on vast neli ja trenni soovivad teha äkki 50 paari. Peadki teistega läbi saama, koos treenima ja leidma konsensuse, mida täpselt teha."

"Oleme saanud ka positiivset tagasisidet," toob omalt poolt välja Tiisaar. "Kõik tiimid, kellega oleme koos trenni teinud ja edasi suhelnud, kutsuvad külla: tulge meie juurde, saame teile pakkuda odavat elamist ja muud, peaasi et saaks trenni teha. Ju võetakse meid kui hinnalisi treeningpartnereid, mis on igati positiivne."

Väiksem vigastusoht

Nõnda on eestlastel vaatamata lühikesele rannakarjäärile juba head suhted Norra, Läti, Venemaa ja Austria paaridega. Euroopas treenimise asemel tõmbavad mehi aga pigem troopikaparadiisid nagu Tai, kus käidi esimeses laagris.

"Nüüd saame aru, miks kergejõustiklased ja teised sportlased tahavad soojamaalaagreid teha," räägib Eesti andekaimaks sidemängijaks peetud Nõlvak, kes käis saalikarjäärgi jooksul seljahädadega mitu korda noa all. Pärast laagrit Tais sai ta aga tõdeda: "Liigesevalusid ja lihaste kangust on palju-palju vähem."

Tiisaar lisab, et põrutusi on rannas palju vähem: "Viimased pool Soome hooaega ja terve koondisesuvi olin põlvedega hädas – kogu aeg oli mingi jama. Aga nüüd on häda kadunud."

Järgmine siht Katar

Pärast Iraani MK-etappi on Nõlvak-Tiisaar treeninud Eestis – rannavollekarusell tiirleb praegu Lõuna-Ameerikas ning kodumaale jäämisega mitte ainult ei säästeta raha (Nõlvak: "Eelarve veel lõpuni koos pole."), vaid sponsorite ustele koputades loodetakse seda suisa juurde teenida. Käe soojas hoidmiseks on koduste saalimeistrivõistluste veerandfinaalides aidatud TTÜ meeskonda - seis seerias Tartuga on 1:1 ja poolfinaali pääseja otsustab neljapäevane kolmas matš.

Kui TTÜ suudab kolmanda kohtumise võita ja poolfinaali edeneda, tuleb tudengitel seal läbi ajada lisajõududeta. "Peame ära minema - põhitöö ootab!" nendib Tiisaar. "Pistame nobedasti jalad liiva." Rannavõrkpallurid loodavad aprilli algul pääseda Doha MK-etapi kvalifikatsioonile.

"Neile turniiridele, kus on kõige suuremad auhinnarahad, me esmahooga pürgima ei hakka, sest sinna on liiga suur tung," rääkis Nõlvak, et karjääri alles alustaval paaril pole tippvõistlusteks piisavalt edetabelipunkte. "Võtame natukene väiksemaid Euroopa turniire, Ida-Euroopa karikasarja etappe ja üliõpilaste MMile tahaks ka minna." Viimane peetakse juulis kodusel Pärnu rannaliival.

Lisaks saavad Nõlvak-Tiisaar ilmselt kaasa lüüa ka kontinentaalkarikal, kus mängus olümpiakohad ehk kõigi asjaolude kokkulangemisel võib OM-unistus täituda nelja-aastase varuga. "Teoreetiliselt on see võimalik, aga meie vaatame siit kaugemale," muigab Nõlvak.