Andres Ots: „Olen jõudnud sellesse toredasse ikka, kus sa näed, kuidas sõbrad lähevad, kuidas lähevad inimesed, kes on sulle tähtsad.“ (16)

Andres Otsa näitlejatest vanemad soovisid kogu südamest, et nende järeltulija jalg mitte kunagi lavalaudu ei puudutaks. Ometi seisab tema diplomil must-valgelt kirjas: näitleja. Sest näitlejatest vanematel polnud väikest Andrest kuhugi jätta ja noore poisi päevad lõppesid tihti kas saalis või lava taga.

Ei mänginud siin rolli, et juba varateismelisena tegi Andres Heino Kaljuste lastekooriga kaasa Estonia lavastuses "Boriss Godunov".

Ning et enne lavakooli astumist mängis ta Pioneeride Palee kunstiringis plastiliini ja saviga, nuusutas kunstiinstituudi ettevalmistuskursustel värvilõhna ja õppis Tartus paar aastat prantsuse keelt. Veri ajas rähnipoja puu otsa ja nii seisab ta nimi lavakooli kolmanda kursuse lõpetajate hulgas.

Oled sõjaaja laps, sündisid 1944. aastal. Sõjast ei mäleta sa loomulikult midagi, aga millised on esimesed sõjajärgsed mälestused?

Kas just mälestus, aga fakt on see, et 9. märtsil 1944 olin ma koos emaga mängimas "Rätsep Õhku" Töölisteatris, mis jäi pooleli. Ilmselt jäi sellest oma mõju. Ma ei armasta eriti lennukeid taevas.