7 VÕTIT | Sinisärkide hiilgav seeria kahekordse EM-hõbeda vastu lõppes, Eesti - Serbia 0:1 (2)

1. Mis otsustas mängu saatuse?

Raugenud hoog. Esimesed tund aega suutis Eesti mängus täiega sees püsida. Momendid Serbial tekkisid, aga mängupilt polnud ühepoolne, vaid Eesti meeskond hoidis palli, liigutas seda enda väljakupoolel enesekindlalt ning tekitas ka ise rünnakul võimalusi.

Viimasel pooltunnil haaras aga Serbia ohjad ning pani tugevama õigusega oma võimu maksma. Teeniti mitmeid standardolukordi, sest Eesti keskpoolkaitsjad olid sunnitud vastaseid vea hinnaga takistama, ning üks neist realiseeriti ka väravaks.

Eesti esitus polnud halb, vaid keskpärane, millest aga meist objketiivselt võttes selgelt tugevama Serbia vastu ei piisanud. Paanikaks põhjust pole (NB! Kapten ja kaitseliini liider Ragnar Klavan kaasa ei mänginud), aga hea õppetund oli see sügiseste MM-valikmängude eel kahtlemata.

Eesti hiilgav seeria kahekordse EM-hõbeda (1960, 1968) Jugoslaavia õigusjärglase Serbia vastu - siiani olid kirjas võit ja viik - sai otsa.

2. Kas kohtunikud on ikkagi inimesed?

Jah, vähemalt ajuti. Täpselt nii nagu viis aastat tagasi, vajasid Sinisärgid koduplatsil tugeva Serbia vastu viigi teenimiseks õnne, väravavahi ja ka tasemel kohtuniku abi. Jutt pole sohist või soosimisest, vaid keerulise otsuse õigesti langetamisest.

2011 sügisel tühistas Hollandi brigaad üleminutitel Serbia värava suluseisu tõttu, mida oli fikseerida keeruline ja mille määramine võttis aeg, ent mis otsustati õigesti. Täpselt samamoodi oli tasemel tänane Põhja-Iirimaa brigaad, mis nägi 73. minutil ära, et Serbia mängis enne palli Mihkel Aksalu selja taha saatmist käega. Sellised julged, aga õiged otsused hoiavad väikeste jalgpalliriikide jaoks elus lootust, et nimekaid favoriite (alati) ei soosita.

3. Kas jalgpallis võrdub tegelik summa liidetavate summaga?

Ei, Eesti – Serbia duell tõestas, et matemaatikaga võib jalgpallis arvutada nurgalööke, aga mitte tegelikku sooritusvõimet. Võrreldes neljapäeval Eesti vastas seisnud Norraga oli Serbia meeskonna rivistus võrratult palju tituleeritum – edurivis alustanud kvarteti Zoran Tosic (Moskva CSKA) – Adam Ljajic (Milano Inter) – Filip Kostic (Stuttgart) – Aleksandar Mitrovic (Newcastle United) koduklubide nimetu paneb Norra mängijate vastava nimistu kahvatuma.

Ent võrreldes väljakul näidatud esitust pole mingit kahtlust, et Norra suutis esineda liidetavate summast tugevama, Serbia aga märgatavalt nõrgema partii. Ärgem unustagem, et lisaks nimetatutele kuulusid Serbia alg11-sse ka valitseva Inglismaa meisterklubi Londoni Chelsea põhimehed Branislav Ivanovic ja Nemanja Matic ning Meistrite liiga veerandfinalisti Manchester City mängija Aleksandar Kolarov. Meeskondlikkus on jalgpallis tohutu relv, mis annab väikestele (sh Eestile) lootust.

4. Kes oli platsi parim mees?

Aleksandar Kolarov. Inglismaa Premier League’i väravavahid on alates 2010-11 hooajast pidanud igal aastal vägemalt ühe Kolarovi löödud palli võrgust välja noppima ning enamik äärekaitsja tabamusi on sündinud standardolukordadest. Tema oivaline karistuslöök ristnurka 81. minutil otsustas mängu ning platsi parima mehe tiitlit väärib just mees, kelle kvaliteet tõusis esile ja otsustas matši.

5. Mida peaksid Eesti ja Serbia edasist silmas pidades parandama?

Eesti peatreeneri Pehrssoni kiindumuse Sergei Zenjovi kiiruslikku võimekusse pole uudis – ta oli üks kahest mehest, kes kuulus kõigis 10 EM-valikmängus Eesti algkoosseisu. Samuti pole kahtlust Zenjovi võimes rahvuskoondiste mängus pakutavas tempos püsida – ta oli Aserbaidžaani klubi Gabala põhimees, kui sügisel Euroopa liigas neli eelringi läbiti ja alagrupiturniirile jõuti. Aga oksakohaga tehtud esimeste puudete arv ajab nõrgemate närvidega Eesti toetajad ahastama. Palun kaaluda alternatiive.

Serbia võiks unustada kogu pagasi ja keskenduda sellele, mida nende koosseis kõige paremini oskab – mängija võluvat jalgpalli. Unustatagu ohvri-mentaliteet, omavahelised (mineviku) ebakõlad ja platsil ülbitsemine (a la Mitrovic täna Karol Metsa vastu). Kui Serbia mängiks samasuguse ühtse hinge ja distsipliiniga nagu Eesti, oleks tegu väga haarava meeskonnaga. Horvaatia tõestab ilmekalt, et endise Jugoslaavia jalgpall ei pea olema kiuslik ja vihane, vaid võib hoopis olla kirglik ja võitluslik.

6. Mida ütlesid asjaosalised?

Serbia kapten Branislav Ivanovic: "Plats polnud hea jalgpalli jaoks perfektne ning eriti esimesel poolajal ei suutnud me enda mängu hästi leida. Minu meelest Eesti kontrollis esimest poolaega ja ehitas tagant hästi mängu. Teisel poolajal tõstsime survet, tekitasime võimalusi ja jõudsime ka väravani, kuigi pidanuksime veelgi ohtlikumad olema."

Eesti peatreener Magnus Pehrsson: "Jalgpallis loevad vaid tulemused. Mis sest, et tegemist oli maavõistlustega, mis on ettevalmistuseks sügisel algavaks MM-valikturniiriks. Ma ei saa jääda rahule sellega, et saime kahest mängust vaid ühe viigi.

Ütlesin pärast mängu meestele, et oleme piisavalt head, et hoida taga nulli või lasta sisse vaid üks värav. Tekitasime täna piisavalt võimalusi, et lüüa üks värav. Tippjalgpallis ei tekigi palju momente. Järgmine samm on lüüa oma võimalused väravateks ning hoida mängutaset kõik 90 minutit."

7. Mis saab edasi?

Mõlemat meeskonda ootab kahekuuline võistluspaus, aga seejärel naaseb Eesti võitlustulle tänasest vastasest märksa tähtsamal lainel. Sinisärkide kevadine eesmärk on võita 78aastase pausi järel Balti turniir, Serbia pakub sparringut EM-finaalturniiriks valmistuvale vennasriigile Venemaale. Tõsi, suures plaanis on mõlema sihiks muidugi MM-valikturniiriks valmistumine, aga Eesti evib mai- ja juunikuu mängudes ka konkreetset sportlikku sihti.