EESTLASED: Rain Veideman (palliga) ja Gert Dorbek võivad ju koondisekaaslased olla, ent Eesti meistriliigas kannavad nad rivaalide särke.Foto: Alar Truu
Ville Arike 31. märts 2016 06:01
Kiibitsejaid, kes kahtlevad ühe või teise sportlase sooritusvõimes, leidub alati. Eesti korvpallurid ei moodusta mingit erandit, sest erinevatel tasanditel on päris palju tulnud ka ebaedukaid tulemusi ja siis on alati olemas ka parastajaid.

Kiibitsejaid, kes kahtlevad ühe või teise sportlase sooritusvõimes, leidub alati. Eesti korvpallurid ei moodusta mingit erandit, sest erinevatel tasanditel on päris palju tulnud ka ebaedukaid tulemusi ja siis on alati olemas ka parastajaid.

Viimased nädalad on aga rahvusvahelises plaanis toonud päris palju rõõmustavat. Tartu Ülikool/Rock on jõudnud Balti liiga finaali, BC Kalev/Cramo pole Ühisliigas lati alt läbi jooksnud. Mõlemad Eesti tippklubid on leidnud kevadeks hea hingamise, tänane viimane omavaheline koduliiga põhiturniiri mäng võib tulla küllalt verevaene, kuid see tähendaks vaikust enne tormi ehk maikuu keskpaika, mil algab finaalseeria – andku meistrisarja ülejäänud klubid mulle andeks.

Balti liigat võib regiooni paremate klubide puudumise eest kritiseerida, kuid see ei muuda olematuks fakti, selle finaali jõudvad meeskonnad on ikkagi päris tegijad. Kui jätame Kaunase Žalgirise ja Vilniuse Lietuvos rytase kõrvale, siis ülejäänud eemalejääjad (Kalev/Cramo, Riia VEF, Klaipeda Neptunas) on üsna ühtlase ning Balti liiga paremate meeskondadega enam-vähem võrdse tasemega. Kui ainult Žalgiris-Rytas puuduksid, poleks ükski teine klubi selge esikohasoosik, vaid leem oleks lihtsalt tummisem, oma kümne ühtlase kullasoosikuga.

Edasi lugemiseks: