Konstantin Vassiljevi oivalised kauglöögid peavad olema osa, mitte tervik Eesti ründearsenalist. Foto: Stanislav Moshkov
Mart Treial 4. aprill 2016 06:00
Eesti jalgpallikoondis pidas märtsi lõpus Lillekülas kaks maavõistlusmängu. Esmalt tehti väravateta viik Norraga, viis päeva hiljem kaotati 0:1 Serbiale.

Eesti jalgpallikoondis pidas märtsi lõpus Lillekülas kaks maavõistlusmängu. Esmalt tehti väravateta viik Norraga, viis päeva hiljem kaotati 0:1 Serbiale.

Need mängud Euroopa keskmikega tekitasid sügisel algavat MM-valikturniiri silmas pidades kahetisi emotsioone. Eelkõige aga kinnitasid lõppenud EM-valikturniiri müüte: koondis on kaitses sitke, kuid rünnakul tömp.

Väravaid ei tule ega tule. 180 minutit nulli peal on fakt. Ja mitte rõõmustav ega aktsepteeritav, sest vastas polnud Vana Maailma tipud. Suvist EMi arvestades isegi mitte TOP24 satsid. Peatreener Magnus Pehrsson ütles Serbia mängu järel kuldsed sõnad: „Ükskõik, kui väga ma ka ei tahaks, mina ei saa palli võrku lüüa. Saan anda vaid idee.“

Edasi lugemiseks vali endale sobiv plaan:
Üks artikkel
3,99
Ühe artikli lugemisõigus
Digipakett
0,00/kuu
11 erinevat digiväljaannetÜle 2000 artikli kuusJagamisõigus 4 sõbragaTellijatele mõeldud auhinnad