Võimalik terrorirünnak sakslasi ei hirmuta, sest see toimub ju niikuinii (35)

Poolsada aastat on islamiusulised elanud sakslaste kõrval, kuid alles viimastel aastatel radikaliseerunud ja saanud eriti pärast sõjategevuses osalemist Süürias või Iraagis tõsiseks probleemiks, ennekõike riigi julgeolekuametile.

Juba mullu oli Saksa valitsus alarmeeritud siseminister Thomas de Maiziere´i hinnangust: "Nad (džihadistid) on õppinud tapma ja vihkama, nad on oht meie riigile."

Võiks ju arvata, et pärast sellist äratundmist tehakse kiireid ettevalmistusi tõsisemate tagajärgede ärahoidmiseks.

Midagi sellist, nagu tegi de Maiziere´i Briti kolleeg Theresa May, kes mõjutas radikaalsete islamistide vastu suunatud seaduste loomet ja häälestas rahvast pikaks võitluseks surmatoova ekstremismi-ideoloogiaga.

Euroopa peab valmistuma

Saksa poliitikud ei ole siiani leidnud retsepti noorte moslemite radikaliseerumise vastu, kes on Allahi sõduritena araabia kriisialadele suundunud.

Pärast tagasipöördumist on nad potentsiaalne oht ning see on Saksa julgeolekuameti presidendi Hans-Georg Maaßeni hinnangul üleeuroopaline probleem.

"Euroopa peab valmistuma ulatuslikeks rünnakuteks, mille ärahoidmiseks on vajalik julgeolekuametite tihe rahvusvaheline koostöö," rõhutab Maaßen.

Saksa kriminaalametnike liidu juhi André Schulzi sõnul pole julgeolekuringkondades enam küsimus see, kas Saksamaal terrorirünnak toimub, vaid hoopis millal see toimub?

Radikaliseerumine, valmisolek džihaadiks, toimub esmalt kodukoha salafistide mošees, seejärel siirdutakse pühasse sõtta. Avaldatud andmete põhjal pole minejate voog, aastas umbes 300, katkenud.

Tagasitulejate ülesandeks on uute noormeeste, mõnikord ka neidude, värbamine ja... magamine. See tähendab elamist vaikselt, varjununa, kuni antakse KÄSK. Siis lähevad käiku omandatud oskused, ja nende ees tunneb rahvas õigustatult alateadlikku hirmu.

Ometi ei hakkaks ma üldistama, et kõik sakslased tunnevad hirmu. Hirm teeb abituks, halvab teovõimet, ohtudele tuleb vastu seista, neid ette näha ja kui õnnestub – ennetada. Informatsioon on siin vajalik, isegi kui seda viimasel ajal palju on saanud.

Nii edastatakse sõnumit, et statistiline võimalus saada terroriakti ohvriks on tunduvalt väiksem kui surra autoõnnetuses, kuid sellest hoolimata ei loobu keegi auto kasutamisest. Mis muidugi ei tähenda, et hoiatusi, vältida suurlinnades rahvakogunemisi, kuulata ei maksaks.

Pikantse avaldusega tuli ajakirjanike ette julgeolekuameti president, tunnistades, et tema ametkond on valesti hinnanud Islamiriigi (IS) terrorimiilitsat, seda mitte nii ohtlikuks pidades.

Näiteks peeti võimatuks, et IS hakkab kasutama pagulastevoogu oma liikmete Saksamaale lähetamiseks. Arvati, et see on neile liiga suur risk, kuid nüüd on selgeks saanud: mis ISi puutub, on veel palju õppida.

Kuigi seda polnud vaja, viis Maaßen ikkagi oma inimesi pagulaste sekka, nn "show of force" ehk võimu näitamiseks. Samal ajal hoiatas ta taas, et ISil on teiste rünnatavate Euroopa suurlinnade nimekirjas mitmed Saksamaa linnad.

Olgugi, et teadmised konkreetsetest plaanidest puuduvad, peab riigi julgeolek olukorda väga tõsiseks. Kõrvuti hoiatusega otsitakse kinnipidamismandaadiga parajasti taga 76 vägivaldset, kuid peidus islamisti.

Selge, et igaühel oleks veidi julgem, kui nad üles leitaks, kuid erinevalt ministrist on suur osa rahvast ammu aru saanud, et pagulased on soodne pinnas terrorivalmi islamismi arenguks.

Islamistid on jõudnud ka Saksa sõjaväkke

Juba vabatahtlike ja tõlkijate hulgast on leitud värbajaid salafistide sekka, sageli isegi raha või, mis eriti võigas, läinud suvekuumas pudeli vee eest.

Värske uudisena sai rahvas teada, et isegi Bundeswehris on sees islamistid, kes kasutavad saadud sõjalist väljaõpet heal juhul kriisipiirkondades, halval – siinsamas läheduses.

See uudis ongi pannud mõtlema, kuidas on toimunud Saksamaal sündinud ja kasvanud noormeeste radikaliseerumine?

Põhjus peituvat neljas saksa keele M-is, mis tõlgituna tähistavad meessoost migratsioonitaustaga moslemit, kel pole elus edu.

Kriminaalameti uurimuse järgi pärinevat pea kõik islamistid lõhkistest alkoholi, uimastite ja kooliprobleemidega lahutatud peredest.

Olevat puhas juhus, millisesse ekstreemsusesse langetakse: kellest Lääne-Saksamaal islamist sai, oleks Ida-Saksamaal võinud parem- ja teatud Berliini linnaosas vasakäärmuslane tulla.

Noored libisevad salafismi identsuse, toetuse ja juurtekuuluvuse otsinguil. On jälgitav, et vanusepiir aina langeb ja radikaliseerumine üha kiireneb.

Käsi ei taha tõusta lausele, kas islam tähendab vägivalda, küsimärki panema, eriti kui on kuuldud koolipoisse poksi- ja karatetreeningul.

12aastased treenivad selleks, et uskmatuid, s.t mittemoslemeid, peksta. Lause nõuaks nagu hüüumärki?

Väitele, et islamiusul ei ole vägivallaprobleemi, tuleks vastata: "Sel juhul on maailmal islamiprobleem."