Enne riiki sisenemist vaadatakse (pisteliselt?) üle arvuti ja nutitelefon. Ma pean ütlema, et see oli esialgu üsna närvesööv. Olime just saabunud maailma kõige suletumasse (ohtlikumasse? kummalisemasse?) riiki ning siis hakati meid kontrollima… Mine sa tea, mis pole neile meeltmööda.
Peagi sai selgeks, et väga pabistada ei tasugi. Pean nentima, et tegelikult olid Põhja-Korea ametnikud piiril üsna rõõmsameelsed ja naeratasid (inglise keelt nad ei osanud). Näiteks ühe austraallase veepudel kukkus peaaegu ühele naisametnikule peale ning see siis hakkas naerma ja näpistas austraallast.
Aga mingem nüüd isiklike asjade kontrollimise juurde. Minul vaadati riiki sisenedes üle arvuti (umbes kümme minutit vaadati erinevaid pilte ja kuna tüüp istus minust diagonaalis, ei näinud ma eriti hästi, mida ta vaatas ja leidis), lahkudes vaadati üle mobiiltelefon. Minu telefoni taustaks on kassipilt. Põhja-Korea ametnik piidles seda ja küsis, kas see on minu kass. Noogutasin. Mees ütles, et nii armas. Minu meelest oli jällegi see kommentaar armas.
Ta ei vaadanud üle ainult Põhja-Koreas tehtud fotosid, vaid kõik need, mis on kunagi selle telefoniga tehtud. Nii ta siis mõne pildi peale tõstis pea, näitas mulle, vaatas küsiva pilguga otsa ja siis muigas.
Veel taheti teada, mis raamatud mul kaasas on – sest Põhja-Koreasse ei tohi tuua usulisi tekste ning raamatuid Põhja-Korea kohta.
Lääne giidi Charlotte’i sõnul kontrollitakse agaralt, ega keegi ei too riiki pornot. Paar reisi tagasi oli ühel neiul olnud alastipildid iseendast ja üks Põhja-Korea ametnikest leidis selle. Mida ametnik tegi? Tema silmad olla läinud rõõmu täis ning ta hõikas kohe teised kohale. Nii vaatasidki ametnikud kelmikalt neiu alastipilte ja kui neid oli juba piisavalt silmitsetud, paluti ära kustutada. Neiu ei saanud vastu vaielda, sest muidu poleks teda ehk Põhja-Koreasse lubatud...
Kommentaarid