Ott Järvela | Meistrite liiga finaal - meisterlikkuse ja meeskondlikkuse duell
Lihtne on selles duellis asuda nõrgema poolele ja neutraalsed vutisõbrad seda (alateadlikult) ilmselt teevadki, sest jalgpalli suurim lõbu seisneb ju ettearvamatuses, mis saab kinnitust iga kord, kui soosik kaotab.
Leicester City meistritiitel Inglismaal oli maailma jalgpalli jaoks erakordselt tähtis ja fenomenaalne sündmus, mis valideerib unistusi veel pikki aastaid. Atletico võit Meistrite liigas kuuluks samasse ooperisse. Eriti olukorras, kus nad on juba alistanud FC Barcelona ja Müncheni Bayerni ning kohtuvad finaalis Realiga, kes on võistluse kolm eelmist võitjat.
Samas oleks ebaõiglane Atletico romantikast vaimustudes suhtuda põlglikult Reali valitud teesse. Nende püüame-meeskonda-tuua-maailma-11-parimat-jalgpallurit poliitika on nende otsus ning jalgpalli alustalaks on igaühe vabadus valida oma tee, mis loob eelduse põnevateks filosoofilisteks kokkupõrgeteks. Laupäevane finaal ongi üks säärane ning võib juba ette kindel olla, et võitku kumb tahes, siis kaotaja jätkab jonnakalt enda stiilis.
Millele aga keegi kuidagi vastu vaielda ei saa, on Hispaania klubijalgpalli jätkuv ülemvõim Euroopas. Kolmandat hooaega järjest triumfeerivad nad mõlemas eurosarjas – Euroopa liiga võitis 2014-16 Sevilla, Meistrite liiga tunamullu Real ja mullu Barcelona.
Muuseas, edu on vägev ka ajalooliselt – Hispaania klubi tuleb laupäeval Euroopa meistriks 16. korda. Itaalial ja Inglismaal on 12, Saksamaal 7 tiitlit. Järgnevad Holland 6, Portugal 4 ning Prantsusmaa, Jugoslaavia, Rumeenia ja Šotimaa igaüks ühe tiitliga.
Kuigi staartreenerite kuhjumine Inglismaa Premier League’i – järgmisel hooajal töötavad seal teiste seas Jürgen Klopp, Pep Guardiola, Jose Mourinho, Antonio Conte, Claudio Ranieri, Mauricio Pocchettino ja Arsene Wenger – jätkub, kulub Inglismaal isegi röögatu õnnestumise korral pikki aastaid enne, kui Hispaaniale antud arvestuses järele jõutakse.
Kommentaarid (0)