CSKA peatreener Dimitris Itoudis lõbusast korvpallist: kui sul on kvaliteetsed mängijad, tuleb see ära kasutada

Sel hooajal saavutas CSKA enne Final Fouri Euroliiga parima kahe- ja kolmepunktivisete tabavusprotsendi, säilitas efektiivsuse kaitses ning kõigele lisaks mängis silmale ilusat korvpalli. Berliinis saadud kahe võiduga, mille hulgas oli suureskoorilisim finaal pärast 1969. aastat, tüüris Itoudis CSKA klubi ajaloo seitsmenda Euroliiga (varem riikide meistrite karikasari) tiitlini.

CSKA viskas hooajal keskmiselt 91 punkti, viimati oli vähemalt sama margini (92,0) jõudnud Tel Avivi Maccabi legendaarne jookse-viska tiim aastatel 2004/05. „Püüame mängida head, suureskoorilist korvpalli,“ ütleb Itoudis Euroliiga kodulehele antud intervjuus. „See on asi, mida kaitsen – kui sul on piisavalt kvaliteeti, pead seda kasutama. Kvaliteet toob rohkem fänne tribüünidele. Võita saab mitmel moel, kuid korvpall on väga atraktiivne spordiala, sest sekundi jooksul saab juhtuda palju asju. Kui sul on loovad mängijad, kes suudavad skoori teha, pole sul õigust mängida teistmoodi. Niisugune on vähemalt minu filosoofia.“

Avaldame suurema osa intervjuust.

Dimitris, olete viiel korral võitnud Euroliiga abitreenerina. Nüüd tegite seda peatreenerina. Milline on vahe? Mida tähendab teile teha seda esimest korda peatreenerina?

Jah, peatreenerina võitmine on eriline, kuid ka viis tiitlit Ateena Panathinaikose tiimi tähtsa liikmena asuvad minu südames erilisel kohal. Olen tänavuse esikoha üle uhke, kuid ainult seetõttu, et see on esimene ning tuli minu teisel aastal Euroliiga klubi peatreenerina. Olen mitmel põhjusel uhke. Ärge unustage, et tegime 12 korvpallurist Euroliiga meistri. See on suur arv. Varem olid selleni jõudnud ainult Kyle Hines, Viktor Hrjapa, Nikita Kurbanov ja Andrei Vorontsevitš. Meie ülejäänud 12 mängijat tulid võitjaks esimest korda, samuti 4 treenerit. Sellele aitas kaasa võistkonnasisene “keemia“, milleni püüdlesime hooaja algusest saati.

Samuti olen uhke meie presidendi Andrei Vatutini üle, kes kannatas kaheksa aastat, meeskond mängis paljudes Final Fourides, ja jõudis esikoha ära oodata. Olen tema üle õnnelik, sest ta on edu nimel nii palju pingutanud. Pole kerge olla CSKA mängija või treener, kuid pole kerge ka olla niisuguse klubi president.

Suurklubidel on surve alati tugevam, kuid kas CSKA-l oli see veelgi suurem seoses asjaoluga, et kuus eelmist Final Fouri ebaõnnestusid?

Olin niisuguseks surveks valmis. Konstruktiivne kriitika on positiivne ja aitab sul paremaks saada. Kõige suurema surve panen endale ise peale, vastasel korral ei saaks ma tegutseda. Teisest küljest teadsin, millises klubis olen ja see oli väljakutse. Kui sõlmisin 2014. aastal CSKAga lepingu, rääkisime sellest ning ütlesin, et see surve on mulle tuttav. Kasvasin treeneriks Panathinaikoses ja seda ütlesin ka Željkole (praegu Istanbuli Fenerbahcet juhendav Željko Obradovic, kelle abiline oli Itoudis aastatel 1999-2012 Ateenas – toim) pärast finaali. Kogemus on asi, mida sa ei saa osta: sa vaid saad seda aasta-aastalt, mäng-mängult, treeningust-treeningusse, olukorrast-olukorda koguda.

Surve ainult suurenes, kui Fenerbahce finaalis kaotusseisu tasa tegi. Mida rääkisite mängijatele, kui koitis veel ühe CSKA suure krahhi võimalus?

Olime sinnani mänginud 30 minutit suurepärast korvpalli, kuid meil oli ka suurepärane vastane – väga heade mängijate ja treenerite ning organisatsiooniga. Tähtis oli see, et säilitasime rahu ning meil oli selge, värske ja konkreetne nägemus, mida tahame teha lisaajal. Kõrvalt näis, et võitsime lisaajal oodatust kergemini. Olime nõnda rahulikud ja keskendunud, teadsime, millistes miniduellides saame ülekaalu saavutada. Näitasime iseloomu ja see meeldib mulle meeskonna juures. Oleme kui kameeleonid: suudame muuta oma välimust ja teha võitmiseks vajalikke asju.

Teie üks taktikaline käik oli Jan Vesely saatmine vabaviskejoonele. Kas mõtlesite juba enne mängu selle käigu kasutamise läbi?

Jah. Korvpall tähendab ka matemaatikat ja mõttemänge. Ütlen ausalt, et kui Aaron Jackson esimest korda Vesely vabaviskejoonele saatis, polnud tolles olukorras vaja nii kiiret viga teha. Seetõttu polnud ma temaga rahul. Kuid pöördusin vahetusmeeste pingi poole ja ütlesin meie kaptenile Viktor Hrjapale: „Sellest tuleb midagi head. Loodan, et Vesely viskab mööda ja siis saab tema vastu rohkem vigu teha.“ Täpselt nii juhtuski. Vesely on suurepärane mängija ja tema poolt Final Fouris tabatud 1 vabavise 14st ei näita reaalset pilti. Kuid poolfinaalis Laborali vastu visatud 4st 0 ning tema terve hooaja vabaviskeprotsent tähendas, et teatasime oma mängijatele skautingu tegemise järel: kui kellegi vastu tuleb viga teha, olgu see Ekpe Udoh või keegi teine, kes pole hea snaiper. See on normaalne, üks osa strateegiast. Jah, kasutasime seda Vesely vastu tavalisest rohkem (tšehh eksis finaalis oma esimesel üheksal vabaviskel – toim). Kui jäime hätta, tegime vea, aga kindlasti mitte jõhkralt.

Miloš Teodosic – nagu CSKA isegi – oli kaotanud oma kuus eelmist Final Fouri. Kas rääkisite temaga eraldi, et ta unustaks oma kogu senise ebaedu?

Mulle meeldivad – ja usun nendesse väga – hooaja jooksul nii individuaalselt kui ka meeskonnaga tehtavad jutuajamised. Nagu juba enne ütlesin, usun konstruktiivsesse kriitikasse, mis võib su paremaks teha. Kui oled valmis kriitikat aktsepteerima, tähendab, et oled inimesena kasvanud ja sul on iseloomu. Hooaja jooksul juhtub palju asju. On tõuse ja mõõnu, kuid sa pead looma võitjatiimi tekkimiseks vajaliku õhkkonna. Meil oli see nälg, janu, säde silmades. Meeskond oli algusest peale väga sihikindel. Aaron Jackson ütles Berliini saabudes: „Oleme Final Fouris olnud palju kordi, nüüd tulime võitma.“ See võib tunduda ülbena, sest ka kolm teist meeskonda tulid võitma.

Miloš on meie jaoks eriline mängija ja üks liidritest. Vestleme temaga palju ja kaasa aitab asjaolu, et oskan serbia keelt. Ta on tänu oma võitjaiseloomule muutnud palju oma suhtumises treeningutesse, toitumisse, magamisse, puhkamisse – see on osa iga mängija rutiinist. Püüdsin temast parima kätte saada. Oleksin loll, kui ei kasutaks nii andekat mängijat. Ta on intelligentne, meil on olnud väga head jutuajamised ja muidugi ka mõned vaidlused. Olen veendunud, et vaidlusteta – kui sa tahad vältida erimeelsusi liidritega – kaotad terve meeskonna.

Olen tänulik temale ja Nando De Colole, kes moodustasid tagaliinis suurepärase paari koos Jacksoni, Higginsi, Fridzoni, Kurbanoviga. Mängijad on meil kujundanud hea õhkkonna, eelkõige tänu kapten Hrjapale. Viktor on väga kogenud ja mängis Final Fouris omal vastutusel. Ta tuli arstide lubatust varem mängu tagasi, proovides end VTB Ühisliiga play-off’is Nymburkiga. Ta riskis oma haige käega tublisti, kuid tahtis olla meeskonnas ja aitas meid meeletult. Tal on olnud palju ebaõnne. Olen tema üle väga õnnelik. Finaali normaalaja viimaste sekundite viigikorviga heitis ta kõik negatiivse endast eemale.

Nando De Colo viskas Final Fouris rohkem punkte kui ükski teine korvpallur sel sajandil – 52. Ta võitis kõikvõimalikud individuaalsed auhinnad ja jõudis teie käe all järgmisele tasemele. Mida olete teinud, et ta oma parimat korvpalli mängib?

Tänan, see on hea küsimus. Sellest saab rääkida kahes osas.

Esiteks, kui läheme auhinnatseremoonia juurde, kus CSKA-le kuulusid MVP, parima korviküti, parima kaitsja ja nii edasi auhinnad ning mitu mängijat valiti sümboolsesse viisikusse, naersid Željko ja Lokomotiv-Kubani peatreener Georgios Bartzokas. Georgios küsis pressikonverentsil: mida me veel teeme siin, kui CSKA kõik ära võitis? Seda pärisid ka ajakirjanikud minult ja vastasin ausalt, et kasutan neid auhindu oma mängijate motiveerimiseks. Sa ei võida neid iial, kui su ümber pole kaaslasi, kes panevad katteid, söödavad, rügavad kaitses ja teevad oma tööd, aktsepteerivad oma rolle. Individuaalne auhind võib su muuta mugavaks ning siis on sul raskem võidelda suure eesmärgi, meeskonna võidu nimel.

Rääkisime sellest, mu mängijad olid väga keskendunud. Euroliiga MVP tiitli saamine ning Final Fouri otsustavatel hetkedel mängude enda kasuks pööramine on erinevad asjad. Olen Nando üle õnnelik. Nando suutis keskenduda sellele, mida ta teeb. Ta on suur professionaal ja mulle meeldib temaga töötada. Räägime palju. Nando on pärit spordiperest. Tema ema, isa, õde kas mängivad korvpalli või on treenerid. Nando võiks olla nii hea jalg- kui ka võrkpallur. Õnneks on ta Moskva CSKA korvpallur. Olen talle meenutanud, et suvel 2014, kui meelitasin teda NBAst ära tulema, tekkis alguses palju kahtlusi: millist süsteemi hakkame kasutama, millise meeskonna kokku saame, milline treener ma olen? Nüüd mängib ta Teo’ga hästi kokku ja olen õnnelik, et ta on liider.

Sattusite Euroliiga kõigi aegade tugevaimasse vahegruppi. Kas sellest läbiminek muutis CSKA enne Berliini tõehetke tugevamaks ja paremaks?

Tänan taas kord küsimuse eest. Kui läheme ajas veidi tagasi, siis meeskonnad koostatakse suvel, hooaja eel püüad paika panna filosoofia, hooaja jooksul iseloomu. Sa püüad saavutada võite kõigi sinu käsutuses olevate relvadega ja jõuda finaali. Sa ehitad iseloomu sellega, et sa ei vali endale lihtsamat teed. Pidasime oma viimase alagrupimängu Malagas ja see otsustas esikoha. Ning me ei saanud alla jääda, sest kodus juba olime neile kaotanud. Kui me kaotanuks, saanuksime teise koha.

Otsustasime aga seda mängida nagu finaali, et  jõuda Euroliiga ajaloo kõige raskemasse vahegruppi, kus oli kuus potentsiaalset Final Fouri meeskonda, lisaks hästi juhitud Bamberg ja Žalgiris. Tugevdasime ses grupis oma iseloomu, rääkisime, et peame koduväljaku hoidma puutumatuna ja suutsime seda teha. Võõrsil saime võtmetähtsusega võidud Madridi ja Žalgirise üle ning Laborali vastu jäime omavahelistes mängudes plussi. See kõik aitas play-off’iks saada väga tähtsa koduväljakueelise.

Ütlesite pärast finaali suuri sõnu Željko Obradovici aadressil. Kui suur on tema roll selles, et kasvasite just niisuguseks treeneriks nagu praegu olete?

Need sõnad tulid südamest. Kui nägite mängu lõppu, siis jooksin tema juurde, sest tundsin selleks vajadust, pühendasin võidu temale, ehkki see oli talle ja tema meeskonnale raske hetk. Ta on sündinud võitja. Oleme suured sõbrad, tunneme teineteise perekondi, koos veedetud ja töötatud aastad ei unune.

Loomulikult läksin tagasi oma meeskonna CSKA juurde ja pidutsesime koos. Võlgnen neile enda valimise eest palju ja nagu ütlesin, olen Vatutini üle õnnelik, sest oleme koos töötanud ja selle asja ära teinud.

CSKA oli mitmel korral jäänud võidust ülinapilt ilma. Kui tähtis oli äsjane Final Fouir psühholoogilises plaanis? Kas see võit tähendab lõppu ajastule, kus teie meeskonnal läks untsu kõik, mis sai minna?

Jah, psühholoogial on spordis väga suur osa. Sa pead kõvasti töötama, harjutama ja leidma hea strateegilise plaani nagu meil oli poolfinaalis, kui mängisime üllataja, väga hea meeskonna vastu. Kärpisime Lokomotivi tavapärast söödumängu. Ja psühholoogia oli tähtis. Nagu varem rääkisin, kasvatasime iseloomu vestluste, koosolekute, konstruktiivse kriitikaga, vaatasime palju videoid, hoidsime oma mängijaid alati pinges ja valvel. Final Fouris nägime, et nende silmad põlesid soovist võita tiitel.

Olen tiimi üle väga uhke, sest kõik mängijad aktsepteerisid oma rolle, ükskõik, kas nad mängisid 6 sekundit või 36 minutit. Iga mängija tahaks 40 minutit väljakul viibida. Kuid hooaja käigus mõistis igaüks oma rolli – kellelgi ei antud midagi niisama, see kujunes platsil välja, Nandost ja Teo’st noorte poiste Miša Kulagini ja Ivan Lazarevini.

Öeldakse, et võita on raske, kuid veelgi raskem on tipus püsida. CSKA on 14 aasta jooksul mänginud 13 Final Fouris. Millised on CSKA meeskonna ja treener Itoudise järgmised väljakutsed?

Esmane väljakutse on järgmise iseloomu ja tahtmisega meeskonna koostamine. Suur eesmärk peaks olema Euroliiga võitude arvult Madridi Realile järele jõudmine. Nii minul isiklikult kui ka CSKA-l on Madridi ja selle organisatsiooni vastu tohutu respekt, neil on üheksa tiitlit meie seitsme vastu. Peame jätkama võitjameeskonna ehitamise nimel tööd.