Nazarbajev kardab kõige rohkem oma rahvast (15)

Kuigi protestiaktsioonide peapõhjusena nimetatakse enamasti maaküsimust, pole asi teps mitte maamullas. Ja ehkki võimude väitel juhitakse neid proteste välismaalt, pole seegi päris õige.

Igatahes on need viimaste aastate kõige suuremate ja massilisemate väljaastumistega, mida on hakatud nimetama Kasahstani Maidaniks ja värviliseks revolutsiooniks.

Inimesed tulid tänavatele aprillis, et protesteerida selle vastu, et välismaalastele antakse õigus piiramatult põllumajanduslikku maad kokku osta. Võimud teatasid, et 1. juulist algavad oksjonid maa väljarentimiseks.

Kui varem võisid välismaalased rentida maad 10 aastaks, siis nüüdsest pikendati seda 25 aastani. Räägitakse, et oksjonitele tahetakse panna 1,7 miljonit hektarit maad.

Eriti levis kuulujutt hiinlaste invasioonist, mis on kasahhidele õudusunenäost jubedam. Kardeti, et nad tulevad Kasahstani ja ostavad kogu maa kokku.

Protestimeeleoludele järele andes pani president Nursultan Nazarbajev mai alguses maaseadusele veto ja käskis luua maaküsimuste erikomisjoni. Sellele vaatamata teatasid aktivistid, et komisjonil pole võimu ja jätkasid miitingutega.

Viimane asjaolu võib viidata sellele, et maaküsimus on pigem protestide teisejärguline põhjus, aga mitte ajend. Põhjusi protesteerida aga kasahhidel jätkub, kuid üks põhilisem rahulolematuse põhjus on majanduslik kriis, millega on seotud:

1) tooraine ja maavarade hinnalangus

2) kohaliku valuuta devalveerimine

3) palkade vähenemine

4) kaupade hinnatõus

5) võimude korruptsioon

6) paljude suurettevõtete kuulumine väliskapitalile (peamiselt hiinlastele)

7) välismaiste firmajuhtide suhtumine kohalikesse töötajatesse kui orjadesse

8) tööpuuduse suurenemine

Kõige rohkem vihastab tavainimesi võib-olla just see, et korruptiivse tegevusega oma kaukaid täitev võimueliit kutsub kodanikke majanduslikus kriisiolukorras rahulikuks jääma ja püksirihma pingutama.

Võimud vaikivad, valetavad, salgavad

Kasahstani meedias räägitakse nõukogulikul kombel protestiaktsioonidest väga vähe. Riigiringhäälingus mainitakse miitinguid mokaotsast, kuid arestidest vaikitakse üldse.

Vihjatakse, et meeleavalduste taga on lääneriigid, kes tahavad võimupaati Kasahstanis loksutada ja olukorda ettearvamatuks muuta. Seda tehtavat aga eelkõige kättemaksuks selle eest, et Kasahstanil on head sõbrasuhted Venemaaga.

Võimud on meediakanalite vahendusel kutsunud inimesi protestiaktsioonidest eemale hoidma, hoiatades Liibüa- või Ukraina-taoliste sündmuste eest.

Tavaliselt saadavadki sellist diktorijuttu videokaadrid veristest revolutsioonidest maailma riikides. Kasahstani esimeses telekanalis aga küsiti otsesõnu, püüdes vaatajaid hirmutada: "Kas te teate, kuidas lõhnab kõrbenud inimliha?"

"Rahvas ei taha Ukrainat. Seda tean ma kindlalt," see on praktiliselt kõik, mida Nazarbajev ütles meeleavalduste kohta. Ta on ähvardanud, et kui Kasahstanis hakkab midagi Ukraina-taolist toimuma, siis kavatsevad võimud sellele väga karmilt reageerida.

Pärast 21. mai miitingut vahistati 40 inimest, kuid samas levisid kuulujutud, et trellide taha topiti vähemalt 200 inimest. Räägiti koguni 400–500 arreteeritust.

Võimud väitsid, et kinni võeti vaid provokaatorid, kes organiseerisid ebaseaduslikke miitinguid, kuid tavaaktiviste polevat puututud. See oli järjekordne vale, sest kongidesse topiti ka ajakirjanikke ja isegi juhuslikke pealtvaatajaid.

Ajakirjanik ütles olukorra kohta Almatõs: "Võib öelda, et iga meeleavaldaja kohta on üks politseinik."

"Vahistamised kestsid mitu tundi," rääkis aga miitinguline. "Aktiviste ja ajakirjanikke võeti massiliselt kinni ning arreteeriti tänavatel olnud tavakodanikke. Mitu autobussi olid vahistatuid täis."

Võimude kõige suurem mure oligi tõese info levimine. Et seda vältida või vähemalt piirata, pandi kinni mitme liberaalse meediakanali netileheküljed, samuti suleti ligipääs YouTube’ile ja sotsiaalvõrgustikele ning osaliselt välisajakirjanduselegi.

Kuigi paljudel juhtudel on jäänud mulje, et protestid on stiihilised, on vähemalt mõned neist siiski organiseeritud.

Näiteks ilmus internetti professionaalselt tehtud videoklipp, mis kutsus inimesi protestimiitingule. Välja on mõeldud ka ajakohane loosung, mis käib Nazarbajevi kohta: «Шал кет»  ("Vanamees, lase jalga!").

Võimud süüdistavad välisjõudusid

Diktaatorid ei karga tavaliselt kohe oma rahvale kallale, vaid süüdistavad riiki tabanud pahandustes või konfliktides kõigepealt välisjõude.

Nii ongi ühe versiooni järgi kõik viimase aja vastuhakud Kasahstanis organiseerinud USA, sest Barack Obamale polevat meeldinud Nazarbajevi osalemine Moskva võiduparaadil 9. mail, millega viimane demonstreeris, et Kasahstan on Venemaa kõige usaldusväärsem liitlane.

See versioon on eriti populaarne Venemaal, kus Putini-meelsed ajakirjanikud, blogijad ja ajaloolased hoiatavad kasahhe, et jänkid tahavad Kasahstanis läbi viia riigipöörde ja kukutada neile armsa Nazarbajevi.

Mitmes artiklis on otse välja öeldud, et rahutuste organisaatorid sitsivad Washingtonis ja Londonis ning kasutavad oskuslikult ära teatud rahvakihtide rahulolematust maaseadusega.

Lääneriikide kõrval nimetavad Nazarbajevi-meelsed ajakirjanikud ühe niiditõmbajana ka Ukrainat, kus mässulistele antakse sõjalist väljaõpet ja vorbitakse Kasahstani riigipead solvavaid videoklippe. Hiinlasigi on kahtlustatud olukorra destabiliseerimise katsetes Kasahstanis.

Samuti on liikvel kuuldused, et protestiaktsioonide korraldajad on võimude taga kiusatud oligarhid, kes on Nazarbajevi peale päris tõsiselt solvunud. On neid ju ametitest tagandatud, välismaale peletatud, isegi arreteeritud ja tapetud. Ja selliseid oligarhe, kellele Nazarbajev on kandadele astunud, pole sugugi vähe.

Kasahstani mõõtkava arvestades on mõned miitingud olnud üsna rahvarohked (umbes 3000 osavõtjat), kuid mõeldes Kasahstani rahvaarvule (17,7 miljonit) pole need siiski veel eriti massilised.

Seetõttu on politsei ja eriteenistused suutnud praegu olukorda veel kontrolli all hoida. Pärast miitingut on kümned inimesed trellide taha toimetatud, mis omakorda on teiste miitinguliste kirge veidi vähendanud. Ja muidugi kardavad kasahhid tõepoolest Ukraina-sündmuste kordumist, millega meediakanalid on neid söögi alla ja peale hirmutanud.

Kuigi intelligentsi hulgas on piisavalt neid, kes pole rahul Nazarbajevi ebademokraatliku valitsemisstiiliga, kardavad nad sellest veelgi rohkem võimalikku kaost ja anarhiat, mis Aasia riikides võib tipneda islamiäärmuslike organisatsioonide esilekerkimisega.

Praegu on olukord küll veidi rahunenud, kuid kunagi ei tea, millal ülekohus võib taas kotist välja pääseda. Seega ei oska keegi öelda, kas Kasahstanist saab teine Ukraina või mitte. Mõned eksperdid on kindlad, et Maidan on Kasahstanis vältimatu, kuid teised on veendunud, et mitte midagi ei juhtu ja kõik jätkub samas vaimus.

Kõige loogilisem on aga see, et niikaua, kuni võimul on Nazarbajev, surutakse väikseimadki vastuhakud julmalt maha. Kui aga 75aastane president peaks haigestuma või surema, siis arvatavasti olukord destabiliseerub ja kõik variandid on võimalikud.

Manifest "Mida me kardame?"

Kasahstani ärimees Margulan Seisembaev esitas oma nägemuse manifestina "Mida me kardame?", kus ta toob esile Kasahstani ähvardavad peamised ohud.

Esimene oht – põllumajandusmaa kasutamata jätmine, maaga spekuleerimine, maahinna põhjendamata tõus.

Teine oht – Hiina ekspansioon kollaste mehikeste kasutamisega (immigratsioon, abielud kasahhi neidudega, chinatownid, kompaniid jne)

Kolmas oht – Venemaa sissetung Ukraina stsenaariumi järgi roheliste mehikeste abiga.

Sündmuste senine areng

24. aprillil peeti esimene miiting Atõrau linnas (endine Gurjev), kusjuures inimesed polnud mitte maa rentimise, vaid müümise vastu välismaalastele. Samal päeval teatas president Nazarbajev, et riigil polnud mõtteski hakata maad välismaalastele müüma.

27. aprillil oli veel kaks sanktsioneerimata miitingut – Semejs (endine Semipalatinsk) ja Aktöbes (endine Aktjubinsk), sest riigipea selgitustesse ei usutud.

29. aprillil võtsid politseinikud kinni initsiatiivrühma liikmed, kes kavatsesid korraldada pressikonverentsi ja taotleda protestiaktsiooni korraldamist 7. mail.

1. mail hakati maa rentimise vastu välismaalastele protesteerima Žangaözenis (endine Novõi Uzen) ja Kõzõlordas. Sama päeva õhtul oli väike stiihiline miiting ka Almatõs (endine Alma-Ata).

4. mail korraldati miiting Orali linnas (endine Uralsk). Sealsetel läbirääkimistel lubasid võimud anda vastuse miitinguliste nõudmistele hiljemalt 21. maiks.

5. mail vetostas president Nazarbajev maakoodeksi. Selle sammu mõte oli ilmselge: ärge ainult mässake.

Kuna võimudel oli teada, et suurem meeleavaldus on kavandatud 21. maile, siis rakendati kõik jõud selle ärahoidmiseks. Ajavahemikul 13.–20. maini arreteeriti mitukümmend inimest ja neile esitati süüdistused sanktsioneerimata miitingu organiseerimises, massirahutustele ässitamises ning rahvusliku ja sotsiaalse vaenu õhutamises.

21. mail olid valitsusvastased meeleavaldused juba paljudes linnades, kuid need jäid suhteliselt pisikesteks. Almatõs olevat tulnud tänavatele vaid 400–500 inimest. Ehkki väljaastumised polnud kuigi rahvarohked, olid need siiski viimase paarikümne aasta massilisemad protestiaktsioonid.

Kasahstanis on varemgi massiväljaastumisi olnud, kuid mitte nii suurelt ja võimsalt kui praegu. Näiteks oli üks selline 2006. aastal Almatõ linna mikrorajoonis, mis olid samuti seotud maaga.

2011. aastal aga toimus naftatööliste verine kokkupõrge politseinikega Žangaözeni linnas, kus oli nii haavatuid kui ka hukkunuid. Ka siis viskasid võimud õhku võimaluse, et vastuhakkude taga on välisjõud.