Alar Varrak: tahaksin treenerina hooaega, kus mängijad ei vahetu

Alar, mida tänavune hooaeg andis sulle treenerina arenemise suhtes? Millised mõtted on vähem kui 48 tunni jooksul pärast hooaja lõppu peast läbi käinud?

Ennast on raske hinnata, seda on parem küsida kellegi teise käest. Kalevi hooajad on kogu aeg olnud muutuste keerises. Just mõtlesin sellele, et ma pole ühelgi aastal saanud olla algusest lõpuni ühesuguse satsi peatreener.

Mäletan väga täpselt, kui kolm aastat tagasi oktoober polnud kõige parem, kuid siis hakkasime VTB liigas ja eurosarjas võitma – näiteks väga tugevaid Unicsit ja Banviti – ning õhtul sain telefonikõne, et Armands Škele läheb Türki. Järgmisel päeval sai Rain Veideman vigastada. Jäime kahe põhilise kaitsemurdjata ja kukkusime täiesti auku. Seejärel tuli Curtis Millage, hooaja lõpus saime suurtele jälle vastu.

Eelmisel hooajal läksid ära Rolands Freimanis ja Frank Elegar. Sel aastal ei sujunud komplekteerimine kõige paremini. Ma pole hooaja keskel selle kohta sõna võtnud, kritiseeriti Brandis Raley-Rossi ja Marco Killingsworthi. Kuid küsimus ei ole neis mängijates. Leian, et tegime ise komplekteerimisel vea.

Kokkuvõttes on BC Kalev/Cramo aastate jooksul teinud kõva arengu. Olenemata asjaolust, et eelarve on laias laastus samaks jäänud, peetakse VTB liigas saadud kaheksat võitu juba kergeks pettumuseks. Neli aastat tagasi oldi õnnega koos, kui mõnes mängus suurtega jäi kaotus alla kümne punkti.

Olenemata sellest, et võitude arv vähenes, siis tiimi enesekindlus kasvas. Usun, et meie keskmine mängupilt polnud paha – loomulikult tuli sisse ka halbu mänge.

Ka eelmisel hooajal peeti Kalevit enne kodust finaalseeriat soosikuks, kuid siis kaotasite Rockile 1:4, nüüd võitsite sama tulemusega. Mis aastaga muutus?

Esiteks, nagu öeldakse – mõnest asjast saad alles siis aru, kui sellest ilma jääd. Meie vahepealse ülekaalu ajal hakkas Eesti meistri tiitel oma tähtsust kaotama. Selle Tartu võiduga said kõik taas aru, kui oluline see on. Mina oleksin äärepealt töö kaotanud.

Mängulises mõttes tegime teatud muudatusi, elu õpetab treenereid ka. Neljast finaalivõidust kolm tulid üsna veenvalt.

Kas nüüd oli Kalevil rohkem trumpe taskus?

Jah, oli. Aga siin on ka kahe teraga mõõku. Võtame kasvõi Morris Curry ja Sten-Timmu Soku duo. See on ideaalne, mõlemad mängujuhid mängivad 20 minutit, üks on ühe, teine teise stiiliga. Samas mõnel mehel õnnestub mõni mäng paremini ja minutite vahekord tuleb siis 30-10. Aastate jooksul on tulnud kogemusi, kus selline olukord tekitab pingeid ja mõnel mehel kaob enesekindlus.

Meie rotatsioon oli sel aastal mullusest suurem. Relvi oli rohkem mängijate ja ka treenerite kogemuse mõttes. Meil olid enda jaoks nii kaitses kui ka rünnakul välja mängitud erinevad stsenaariumid. Finaalseeriaks kaasasime Joosep Toome tegema ühte konkreetset asja, mida me eelmisel aastal ei teinud.

Ainus, mida põdesin – et kui keegi saab vigastada. Eriti kui see juhtunuks mõne pikema mehega – Freimanise või Kingita läinuks väga raskeks.

Küünarnukitunne oli mullusest tugevam. Säilitasime professionaalsuse ja keskendatuse ka siis, kui kaotasime. Kahes viimases mängus olime meeskonnana veel tugevamad.

Kolme veenva võidumängu ja kahe tasavägise kohtumise vahe seisnes meie agressiivsuses – mänguliselt ei toimunud mingit erilist muudatust. Teise mängu saime läbi häda kätte ja võib-olla me ei teadvustanud endale agressiivsuse vajalikkust, lootsime, et tuleb kergemalt kätte.

Kokkuvõttes võin suvepuhkusele minna rahuliku südamega. Viimases kahes mängus näitas võistkond head korvpalli ja meeskonnatunnet. Treeneriamet oli pingevaba – tundsid, et sa kontrollid olukorda. Nägin mängijate kehakeelest, et seis on hea. Näiteks eelmise hooaja lõpus jäi sisse kehv tunne – me ei näidanud head mängu ja küsisin endalt, mis siis valesti läks?

Kui teravaks läks Curry ja Timmu omavaheline duell?

Curry oli vahepeal kaks kuud vigastusega väljas, see ei jõudnud väga teravaks minna. Kuid oht oli olemas. Ka finaalseeria ajal käis üks mängija rääkimas, et äkki leiaksin talle natuke rohkem mänguminuteid. Vastasin: vastavalt mängu käigule, ma ei saa kellelegi midagi lubada.

Kas bossidega on olnud järgmisest hooajast juttu?

Ei. Leping saab läbi, eks elu näitab, kuidas edasi.

Kas sinus pesitseb soov pääseda mõnda Kalevist tugevamasse klubisse, seega välismaale?

See on uskumatult raske, selleks läheb vaja ka tibake õnne. Eelmisel aastal olin seisus, kus pidin võimalusi uurima. Mul pole agenti, paar inimest veidi aitas. Üks agent ütles mulle ausalt, et kui oled 33-aastane ja eestlane, pole sind lihtne müüa. Praegu olen 34 ja ikka eestlane. Ma ei räägi tippklubist.

Meistritiitli kaotamine tähendas šokki, see näris mind terve aasta. Olin vahepeal üsna kindel, et mul pole enam Kalevis töökohta. Kokkuvõttes usun, et kui ülemused mõtlesid rahulikult järele, siis me ei teinud ju mullu halba hooaega. Juhtus üks halb nädal, üle päeva olid mängud, me ei jõudnud reageerida ja tiitel läkski Tartusse.

Soovin tänada oma abikaasat Karinit, kes on need rasked aastad olnud minu kõrval alati positiivne ja toetav.

Rolands Freimanis kiitis pärast hooaja lõppu, et ta on tänu sinule ja Martin Müürsepale saanud aasta jooksul kaitses tublisti paremaks mängijaks. Mida tegite temaga?

Olen temaga nõus. Mullu septembris Riias peetud EM-mängus Lätiga sai meestele Freimanise nõrkustest räägitud ja kui panid tähele, siis teisel poolajal ta meie vastu praktiliselt ei käinudki väljakul!

Martin õpetab asju, mida sa seminaridel ei pruugi kuulda. Ta on pikkade kaitsemängu teemal Euroopa absoluutne tipptase. Olen Eesti treeneritest ainulaadses olukorras – saanud aastaid teha tööd koos Müürsepa, Tiit Soku, Aivar Kuusmaaga, kes on meie täielikud tipud. Neil on uskumatu kogemusepagas.

Võta Frank Elegar. Kes oli ta siis, kui tuli, ja kes siis, kui läks? Ta oli hüppaja, aga tahtis ise paremaks saada – siis on mängijal igalt treenerilt midagi õppida. Nii mõnigi mängija on siin kaitses paremaks läinud, mitte ainult Rolands.

Sobime Müürsepaga suurepäraselt, meil on vist sama veregrupp. Teinekord saame pilgu abil teineteisest aru. Arutame asju koos, ta rahustab vahel: ära põe, kõigil juhtub.

Füsioterapeut Priit Lehismets avaldas soovi, et kogu selle satsi võiks koos hoida. Kas oled sama meelt?

Kui välismängija jääb samasse klubisse, tahaks ta rohkem palka ka saada. Meie mängime oma valikutega aga kogu aeg piiri peal. Ma ei kujuta ette, et nad kõik jäävad. Igal aastal tulevad mingid muudatused, teatud verevahetus on kasulik. Isegi päevad pole vennad, rääkimata aastatest. Mis sul tänavu toimis, ei pruugi sügisel enam toimida. Arvan, et mõne väikese muudatuse peaks tegema.

Eeldatavalt jätkad Eesti koondise abitreenerina. Mitut Kalevi mängijat soovitad koondise kandidaatide sekka?

Mu leping lõpeb ning pean vaatama, kus ja millistel tingimustel järgmisel hooajal tööd saan. Loodetavasti saan koondises jätkata. Silver Jurnol on veel vara, aga võtaksin Kalevist kõik ülejäänud mängijad. Oleme Tiit Sokuga juba vestelnud. Laagrisse pääseb 15-16 mängijat, arvan, et kõik nimetatud seitse kalevlast ei pruugi nende sekka mahtuda.