Korvpall

AVAMEELNE VESTLUS | Gert Kullamäe võitles viimases mängus iseendaga. „Kandimaa küsis, millal püsti tõusen? Vastasin, et ei tõusegi.“ (15)

Ville Arike, 31. mai 2016, 17:32
Viimasel finaalmängul avanes harjumuspäratu vaatepilt. Gert Kullamäe (paremal), kes veel mõni päev varem oli samas saalis Gregor Arbeti viskele vaat et kulpi panemas, istus ja jäi stoilise rahuga pingile.Foto: Alar Truu
Tartu Ülikool/Rocki korvpallimeeskond kaotas mõne päeva eest meistriliiga viimaseks jäänud finaalmängus BC Kalev/Cramole 54:81, rong veeres ära juba esimese poolajaga. Mängupildist rohkem üllatas paljusid treeneripingil nähtu, kuhu pealik Gert Kullamäe jäi stoilise rahuga istuma. Kullamäe selgitas, miks.

Niisugust, istuvat Gert Kullamäed polnud peatreeneri pingil veel nähtud. Gert, sa oled alati täiega mängus sees, mis oli nüüd teisiti?

Samal teemal

Aivar Kuusmaa helistas mulle järgmisel päeval ja küsis, kas läksid mängu ära andma? Olin selles küsimuses väga pettunud. Sest Aivar peaks teadma, et ma pole selline tüüp. Võid mängijate käest küsida, kas läksin kaotama. Nende vastus on "ei". Oleme Aivariga head sõbrad ja arvan, et ta küsis seda pooleldi naljana.

Mängisime lõppenud hooaja kolmandat finaali – eelmised olid karikafinaal ja Balti liiga esikohamatš. Olime need mõlemad kaotanud. Karikafinaalis läks meil mäng käest, Šiauliais polnud meil kolmandal ja neljandal veerandil varianti.

Sul on kahe finaali kaotamise kogemus. Ning nüüd on käes kolmas, kus oled selg vastu seina, 1:3 taga. Kalev oli neljandas mängus domineerinud. Minus hakkas toimuma eneseanalüüs, millega tegelen pidevalt – vaatan, õpin, kuulan, uurin, loen.

Lootsin ja arvasin, et ses olukorras on üks võimalik käik jääda ise rahulikuks. Proovisin tuua endas esile kardinaalse muudatuse ja lootsin, et see muudab ka mängijaid. Võib-olla nad vaatavad: ahah, treener on rahulik, ja muutuvad enesekindlamaks. Püüdsin oma olekuga meeskonnale sisendada, et meil ei ole paanikat, saime kolmandas mängus ju seeriasse tagasi.

Võitlesin iseendaga, 40 minutit. Abitreener Toomas Kandimaa küsis kõrvalt: millal sa püsti tõused? Vastasin, et ei tõusegi, ega teinud seda. Päeva lõpuks võin öelda, et ka see ei toiminud. Arvan, et sel päeval poleks ükski asi aidanud. See meeskond oli murdunud enne mängu, kuigi proovisin igasuguseid nippe.

Rääkisime enne mängu kõik need ilusad jutud, et kui langeme, siis võideldes, anname endast kõik. Spordis tuleb sekka päevi, kus miski ei toimi. Olen samasuguses olukorras olnud mängija, treeneri, abitreenerina.

Nägin mehi kõrvalt, meil oli raske, ka seoses vigastustega. Kalev/Cramoga on meil niikuinii raske.

Minu vastuse kokkuvõte: olge rahulikud, minuga ei juhtunud mitte midagi! Mõtlen, kuidas saan meeskonda kõrvalt aidata. Enamasti proovin seda emotsionaalselt, kuid olen suuteline olema ka hoopis teistsugune inimene. Treeneriks olemine on psühholoogiline mäng.

Mul on väga selge nägemus, kuidas peab seda meeskonda juhtima, kuidas meeskond mängib, kuidas valin mängijaid. See on minu tee treenerina ja vastutan selle eest täiel rinnal.

Kui tol päeval poleks miski aidanud, siis millest võis murdumine tekkida? Kas mõjus terve hooaja jooksul Kalevilt saadud suur kaotuste arv või olid mängijad liiga vigased?

Me polnud hooaja jooksul üheski finaalis favoriit. Olen öelnud, et seni, kuni Kalev mängib VTB liigas, pole teistel klubidel, sealhulgas Tartu Rockil Eestis suurt võimalust nendega just seeriates võidelda. Kalev on aastaid olnud soosik. Nad ostavad hoopis teises hinnaklassis välismaalasi, kellega ei suuda ka Rock võidelda.

Mina olen kahjuks olnud treener, kes peab igal kevadel seda tundma. Mõnel juhul õnnestume, miks võitsime eelmisel aastal? Kogu austuse juures meie klubi, organisatsiooni, enda töö suhtes võitsime tänu sellele, et Frank Elegar ja Rolands Freimanis lahkusid Kalevist. Kasutasime selle väga oskuslikult ära. Väidan, et nende kaasa lüües polnuks meil varianti.

Asju tuleb nii treeneri, mängija kui ka klubitasandil vaadelda reaalselt, mitte emotsiooni pinnal. Tänavu võttis soosik suures plaanis oma. Näitasime hambaid, kuid lõpuni seda teha ei suutnud.

Mis puutub meie meeskonda – tean, kuidas Janar Talts mängis terve hooaja ühel jalal. Janar on minu silmis kangelane. Me võinuks koos Janariga teha igal hetkel lükke: sa lõpetad hooaja ja lähed opile.

Janar võitles kogu hooaja, tal on meie klubis väga-väga suur osa. Ta on kõige kallim mängija, eestlane, väga suur mõju kaaslaste suhtes. Meil oli mitu jutuajamist, kas ja millal opp teha. Paratamatult rääkisime ka koondisest. Sest mõtlen alati ka seda, kuidas oleks parem tervele Eesti korvpallile, mitte ainult meie klubile.

Kokkuvõttes oli see Janari otsus: pingutan kevadeni ära, panen valuvaigisteid ja lähen lõikusele pärast hooaja lõppu. Kui meeskonna liider jääks kõrvale, mõjub see ka teistele. Mina andsin talle võimaluse kergemalt treenida.

Brian Harper oli enne finaalseeriat mitu kuud väljas ja püüdsime jõuda nii kaugele, et ta hakkama saaks. Timo Eichfuss oli kõrval. Kõik kokku võimendus.

Finaalmängude vahel käisime ainult viskamas ja arutasime oma asju – et vigastatud mängijaid säästa. Meil jäi käikude võimalusi minimaalseks.

Ja kas see oli nüüd vastaste hea taktika või meis endas kinni – kui võrrelda mõne mehe esitust eelmise aasta seeriaga, oli see nagu öö ja päev. Arvan, et kõik korvpalli mõistvad inimesed saavad aru, kellest räägin.

Meeskonna suvisest komplekteerimisest – kui rahule jäid olemasolevate võimaluste juures oma valikutega?

Võimalusi arvestades panime kõigi võõrleegionäridega täppi. Nad olid väga hea suhtumisega, tänasin neid pärast hooaega selle eest. Neid polnud kunagi vaja sundida. Eesti mõistes väga korralikud välismaalased.

Võime rääkida, mida iganes, kuid tänapäeval üldiselt ostetakse meistritiitleid. Leidub erandeid, nagu näiteks Leicester, ent seda juhtub kord sajandis. On võimalik üllatada nagu meie eelmisel aastal. Üldjuhul suudab paksema rahakoti omanik tiitli ära võtta. See ei tähenda, et oleme mingid luhvtivennad või teeme oma tööd halvasti. Valin mängijaid alati südame järgi.

Mullu oli meil võimalus Rakvere Tarva vastu vääratada, kuid suutsime välja tulla ja oleme aastaid oma miinimumi ära teinud ehk jõudnud kahe parema sekka.

Hooaeg pole halvasti mängitud - jõua kolmes sarjas finaali! Mõni ütleb, et selle satsiga peabki jõudma. Igasse finaali on raske pääseda ja iga tiitlit on raske võtta, ükskõik mis tasemel. CSKA on konkurentsitult Euroopa rikkaim klubi, aga vaata, kui  palju nad nägid vaeva, et Euroliigas enne esikoha võitmist vahegrupist edasi minna.

Teisalt. Kui sa kaotad kõik hooaja otsustavad mängud - nende sekka loen ka eurosarja viimase vahegrupikohtumise - suurelt, oli siin mulle eneseanalüüsi koht. Kas sel seltskonnal lähebki otsustavates mängudes niimoodi või olen teinud treenerina midagi valesti?

Mainisid Kalevi osalemist VTB sarjas. Kas nende sealse 30 mängu kogemus on ka väljakul tunnetatav?

Ütlen ausalt, et ma treenerina ei tunneta. Miks sa seda aasta tagasi ei küsinud (naerab – V.A.)? Oleme ju eurosarjas kohtunud VTB klubidega ja mõnel korral õnnestunud võitagi: Saraatovit, Samaarat.

Piltlikult öeldes on Kalev VTB liigas samas seisus nagu teised klubid temaga Eestis. See on sama asi (nipsutab sõrmi – V.A.), millest ma rääkisin. Kui kerge neil seal on? Eelmise aasta näitel võib õnnestuda, kui saad head välismaalased ja sobiva koosluse.

Hooaja jooksul räägiti palju Evaldas Žabase mängujuhtimise oskustest. Kui järgmisel korral valimiseks läheb, kas võtaksid mehe, kes vaatab korvi asemel rohkem kaaslasi?

Meil on selline mees olemas, Tanel Sokk. Kahte ühesugust mängujuhti pole mõtet võtta. Igal mängijal on oma plussid ja miinused. Ma ei süüdista absoluutselt Evaldast vaatamata sellele, et finaalseerias oli ta maakeeli öeldes kohutav. Mängu tuleb palju nüansse, näiteks mängis ta oma esimeses finaalis.

Niisuguse nüansiga me komplekteerimisel ei arvestanud. Ta sai väga hea kogemuse ja sain ka mina. Oleme veteranmeeskond, tahtsime kiirust juurde saada. Evaldasega oli sama nagu omal ajal, kui veel ise mängisin, Tsintsadzega. Ta sundis meid, vanu mehi, jooksma. Mulle meeldib väljend „veteransats“. Me pole vanurid, kuid meil on kogemust, mehed, kes naudivad seda, et Eestis on olemas rahvusvahelist väljundit pakkuv klubi.

Pidime vaatama, kes neile juurde lisada ja Evaldas tundus oma kiiruse tõttu hea valik. Loomulikult tuleb hooaja jooksul vigu välja, püüad neid lappida, räägime omavahel.

Kas meeskonna tippvorm saabus Balti liiga otsustavateks mängudeks, poolfinaalis Valmiera ja finaali esimesel poolel Šiauliaiga?

Siinkohal olid mängus ka emotsioonid. Pudenesime eurosarjast, mis kees mu sisemuses veel tükk aega. Tekkis küsimus, kuidas suudad meeskonna uuesti üles häälestada? Arvan, et kõik mängijad ja treenerid tundsid: hea, et meil  nüüd NEEDKI, Balti liiga mängud tulevad. Panime lõpuni välja ägedalt, need olid emotsionaalsed mängud.

Ütlesin juba talvel, et ma ei imestaks, kui Valmiera võidab Läti liiga ära. Ja mida me näeme – 3:3 VEFiga, täna otsustav mäng! Nendega peetud heitlused olid ägedad ja kodus finaali avamängus Šiauliai üle saadud võit samuti kihvt.

Oli tore tunda, et see läks inimestele korda, eriti kohati lugedes, kuidas kiruti, et Balti liiga on mõttetu. Saalis sa seda ei tundnud! Valmierasse oli Tartust ja Lõuna-Eestist nii palju inimesi sõitnud kaasa elama! Ja finaali esimene mäng kodus – see oli igas mõttes äge! Ka meeskond mängis hästi. Leedus peetud kordusmängus polnud enam Brian Harperit, üks käik jäi puudu.

Võin öelda puhtast südamest: vahel teen taktikalisi valearvestusi, seda juhtub kõigil, aga minu meeskond mängib alati südamega. Need asjad räägime hooaja alguses läbi. Igal aastal tekib nõrkusehetki, ükski inimene ei suuda end kokku võtta kõigil 365 päeval aastas. Väljapoole võis tunduda, et viimane mäng oli tahtejõuetu, aga ma ei nõustu. See oli kusagil peas kaotatud, asjad läksid meie jaoks valesti.

Teadsin sügisel, et sel aastal läheb veelgi raskemaks, sest eelarve vähenes. Näiteks tahtsin, et Valmo Kriisa jätkaks, kuid me ei saanud isegi teda endale lubada. Väga hea, et Karla (Karolis Petrukonis – V.A.) oli nõus tagasi tulema, saime suure keha korvi alla.

Olen rääkinud kõigile mängijatele: kui näen, et sa lähed väljakule seanahka vedama, ei viitsi, oled laisk, pole sulle ses meeskonnas kohta. Sa mängid oma lemmikmängu korvpalli ja sulle makstakse selle eest! Mind oleks võidud mitmel korral vallandada, oleme ju kaotanud finaale 0:4. Ent olen klubijuhtidelt ja sponsoritelt saanud tagasisidet, et Tartu Rock mängib alati südamega ja arvan, et see ongi treenerina minu firmamärk. Nõuan seda mängijatelt.

15 KOMMENTAARI

m
Margus 1. juuni 2016, 11:25
Siiski....sportlasi erinevatel aladel ergutatakse ikka plaksutamise ja kisa-käraga. Suusatamises jooksevad treenerid raja kõrval ja karjuvad, et anna ...
(loe edasi)
j
Juku 1. juuni 2016, 10:31
kui Tartus ei leidu rohkem raha, mille eest meelelahutust osta, siis on tulemuski vastav. ärimaailmas pelgast õhinapõhisusest ei piisa ja profisport o...
(loe edasi)
Loe kõiki (15)

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee