SÜDAMELT ÄRA | Gert Kullamäe: Eesti korvpall, kuidas edasi, kuidas omad mängu tuua? (20)

"Igal suvel vaatad, keda võtta, keda jätta. Nimed on ju üldiselt teada ja ega ka sel aastal midagi muutu. Millisel tasemel meeskond tahab mängida, kas ja millist FIBA sarja? Kuidas läheb edasi Balti liiga? Kas tahame mängida jälle finaalis või oleme nõus astuma sammu tagasi?

Mind hakkab üks küsimus aina rohkem painama: võib-olla olen saanud vanemaks treeneriks, võib-olla mõtlen korvpallist liiga palju, võib-olla sellest, et mul oma poeg mängib korvpalli…

Meie mängijatering on tänu Eesti meistrivõistluste suurele välismaalaste arvule muutunud väga väikeseks, väga ahtaks. See on päris julm. Finaalis võis korraga olla väljakul kuus-seitse välismaalast. Eesti liiga pronksi peale mängib seitse välismaalast. Eesti kaheksandas satsis on kuus lätlast ja kaks eestlast, neist üks minuvanune.

Meie enda treenerid näevad kurja vaeva, et perspektiivikad pikad kutid läheksid kuhugi välismaale, et nad jumala pärast siia ei jääks. Kas see pole mõtlemise koht? Kas tasub arutleda, kuidas Eesti korvpallil üldse edasi minna? Kui huvitavaks seda liigat välismaalastega teha, aga nii, et ka meie enda mängijad töös oleks ja neid juurde tekiks. Mängijate arv on väike ning kõik klubid jahivad ühtesid ja samu mehi.

Minu asi pole näidata näpuga, et teie või meie klubi teeb valesti. Seejuures pole ma ka ise andnud noortele nii palju võimalusi, kui südames tahtnuks. Eesti siseringis on tulemusepõhisus võtnud väga suure võimu. See, kes võidab meistritiitli või tuleb pronksile, on muutunud nii tähtsaks, et oleme unustanud ühe asja. Mis on kuradi tähtis!

Kuhu me liigume? Kas järgmisel aastal mängivad välismaalased viis-viie vastu ja rahvas on saalis, siis seitse välismaalast, varsti pole omi enam üldse? Jah, võib-olla eestlastega mängides tase langeb ja rahvast tuleb vähem vaatama. Aga seesama rahvas, kes naudib seda vaatemängu, on lõpuks Riias ja vilistab su oma Eesti koondise välja, sest sul pole mehi mängima panna! Asi võib muutuda veel karmimaks, minu jaoks on ohumärgid õhus. Pikki mängijaid polegi enam võtta!

Tean, et mul on mõttekaaslasi ja ka vastaseid. Minul kasvab kaks poega, mu sõpradel, tuttavatel kasvavad, arutame neid teemasid ka lastevanematena.

Minu meelest hakkab meil piir ette tulema. Olen mänginud Saksamaal, kus asi läks hullumeelseks. Olen mänginud meeskonnas, kus oli üks sakslane. Siis hakati seal korvpalliasja reformina ja praegu tuleb Saksamaal jälle omi mängijaid.

Jutt läks pikaks, aga see on minu vastus küsimusele, kellega Tartu Rock hakkab mängima. Rock Rockiks, need asjad on omavahel väga selgelt seotud."