7 VÕTIT | Joel "Juki" Lindpere saadeti väärikalt erru, Eesti - Andorra 2:0 (6)

1. Mis otsustas mängu saatuse?
Puhas klass. Eesti on Andorraga kohtunud koos tänasega 12 korda ning pole kordagi väljakult lahkunud viigi või kaotusega. Võit on alati tulnud pigem raskelt ja napilt, aga vähemalt säärase taseme on eestlased saavutanud, et olenemata päevast, koosseisust ja tujust pannakse Hispaania ja Prantsusmaa piiril asetsev väikeriik magama.

Tänasegi avavärava puhul sai määravaks mänguklass. Esimest korda A-koondise (!) eest platsile tulnud 19aastane poolkaitsja Jan Kokla lasi keskväljalt hea palli Andorra trahvikasti, millel paremkaitsja Jordi Rubio lubas endast lapsikult üle põrgata. Eksimuse karistas külma rahuga oma neljandaks koondiseväravaks pühapäeval 100 mängu täis saanud Dmitri Kruglov.

Nagu jalgpallimängus ikka, jõudis Andorragi paar korda meie karistusalasse, ent mõtet, et see kohtumine võiks käest libiseda, ei tekkinud kordagi. Hoolimata kahest debütandist (lisaks Koklale 19aastane väravavaht Andreas Vaikla) ning eksperimendist (Ken Kallaste keskkaitses, Andreas Raudsepp paremkaitses) noppis Eesti viisaka, turvalise, pigem koleda, kuid rahuliku võidu. Täpselt nii, nagu FIFA edetabeli 202. rahvuskoondise vastu peabki.

2. Kas koondis saatis Lindpere väärikalt erru?
Jah! Võrreldes Leedu mänguga oli koondis kui ümbersündinud. Oli see kannustatud Lindpere enda meeletust innukusest või millestki muust, igatahes peegeldus meeste igast liigutusest tohutut tahtejõudu ja nende silmis oli sära – need asjad olid Klaipedas puudud. Vähemalt tribüünilt vaadatuna.

Täna ei antud andorralastele isegi poole ruutmeetri jagu hingamisruumi. Ehk et 34aastane poolkaitsja saadeti vutipensionile täpselt säärase mänguga, mis teda kogu karjääri vältel iseloomustanud: tahtmine ületab oskused.

Boonusena sai Lindpere ühes sõpradega ka väravat tähistada. Kuigi oli näha, et nii mitmelgi puhul otsiti pigem Lindperet kui parimat võimalikku lahendust, ei õnnestunud tal kolmandat korda elus Andorra võrku sahistada ega esimeseks lahkumismängus värava löönud meheks kerkida.

3. Millal võiks täituda Lindpere soov, et Eesti koondises pole 100 mängu mehi?
Mitte nii pea. "Kui mina vaatan Eesti jalgpalli tulevikku, siis 100 mängu mehi ei tohiks Eestis olla. Võib-olla mõni üksik, aga tegelikult seda ei tohiks juhtuda, sest konkurents on see, mis teeb iga võistkonna tugevaks,” rääkis Lindpere mõne päeva eest ERRile.

Lindpere jutus on iva, aga reaalsuseks see ilmselt nii pea ei saa. Tema karjääri lõpetamise järel on sel aastal koondist esindanud kolm 100 mängu meest: Enar Jääger (121 kohtumist), Ragnar Klavan (110) ja Dmitri Kruglov (100).

Neile hingavad kuklasse kälimehed Aleksandr Dmitrijev (98) ja Konstantin Vassijev (87). Kui vaadata neid, keda Magnus Pehrsson on käimasoleva aasta sees rahvusmeeskonda kutsunud, siis mängude arvult järgmine mees on Sander Puri (66), aga lõplikult ei tasu ka maha kanda Soome meisterklubis mängivat Tarmo Kinki (82).

Võib kergemat sorti mürki võtta, et Eesti koondises on vähemalt üks 100 mängu mees seni, kuni 30aastane kapten Klavan jalgpalli mängib. Tahtmise ja motivatsiooni taha (on tal ju veel täitmata Premier League'i unistus) Augsburgi keskkaitsjal midagi ei jää. Loodetavasti lubab terviski viljandlasel ise oma otsuste peremees olla. Sel juhul jätkub Klavanit meile vähemalt järgmise EM-valiktsükli lõpuni. Vähemalt...

Selleks ajaks on oma 100. mängu pidanud ka Dmitrijev ja keskväljamaestro Vassiljev. Kokkuvõtvalt, Lindpere soov ei täitu ilmselt enne, kui Jääger (31), Klavan ja Kostja (31) oma koondisekarjääri lõpetavad. Lasnamäe Infonetis pallivate Kruglovi (32) ja Dmitrijevi (34) jaoks võib koondiseuks sulguda juba varem, nii-öelda vastu tahtmist.

4. Kes oli platsi parim eestlane?
Joel Lindpere. Kui ei teaks, et Lindpere tegi oma viimase jalgpallitreeningu professionaalina möödunud aasta novembris, siis väljakul see mitte kuidagi see ei kajastunud. Lindpere võitles iga palli eest nagu oma parimail päevil ning jagas geniaalseid sööte. Sellist meest on kahju ära saata, sest pole kindel, kas keegi suudab päeva pealt tema pakutava tohoh-efekti asendada. Peale Konstantin Vassiljevi muidugi.

5. Mida peavad meeskonnad edasist silmas pidades parandama?
Eesti - otsustavust. Pallivaldamine on tore asi, sest pallita pole võimalik vastasel väravat lüüa. Ent niisamuti ei ole võimalik sahistada, kui peale ei löö. Just pealelöögid olid Eesti mängus tugev defitsiit (näiteks avapoolajal tehti vaid kolm pealelööki, millest kaks oli täielikult ebaõnnestunud ning ühest sündis värav). Mitmel puhul jäi silma, et soodsat löögipositsiooni ei kasutatud ära, vaid üritati (mõne aasta taguse) Barcelona kombel ühes nahkkeraga puuri joosta.

Andorra - sitkust ja vaimujõudu. Raske on muud soovida koondisele, kelle valik on meeletult ahtake ja kelle edu sõltub sellest, kui kaua suudetakse taga null hoida. Ise sahistavad nad niikuinii meeletult harva.

7. Mis saab edasi?
Eesti kohtub laupäeval Lillekülas Balti turniiri viimases mängus Lätiga ning rändab seejärel Lissaboni, kus ollakse 8. juunil viimane sparringpartner EMile sõitvale Portugalile.

Andorra mehed lähevad laiali, kes koduklubisse, kes suvepuhkusele. Nende koondise järgmine mäng peaks praeguse seisuga olema alles septembris, kui MM-valiksari avatakse kodus Läti vastu.