EKSKLUSIIV | Katkend raamatust "Raio Piiroja. Õhuvõitleja". Karikavõit, mis ühendas Piiroja, kuninga ja linnarahva
Karikavõit, mis ühendas Piiroja, kuninga ja linnarahva
Kui Fredrikstad FK vutimehed 2006. aasta 12. novembri hilisõhtul Oslost bussiga kodumaakonna Østfoldi piirile jõuavad, tervitatakse neid pidulikult. See on vaikne eelmäng. Pool tundi hiljem jõutakse kodulinna serva, kus ootab vilkuritega politseiauto.
Algab kangelaste eskort raekoja ette. See pole kerge, tänavad on raskesti läbitavad. Hiljem teatatakse, et Fredrikstadi 60 000 elanikust on külma õhtusse väljunud 50 000. Pallurid vaatavad hõiskavat rahvahulka põnevusega, kinkides aeg-ajalt pilke bussi esiotsas seisvale Norra karikale.
Trofee, mille oli üle andnud spordilembene kuningas Harald V – ta oli ka Piirojale käe pihku löönud –, muutub võiduka vutisalga silmis aina väärtuslikumaks.
Igal võidumehel on kotis suure karika väike koopia.
Juba raekoja künkalt alla vaadates nähakse haljast tulemerd, sellist, mida 15 000 tõrvikuga teha annab. Kangelane, kelle nime norralased aina hüüavad ja kelle auks nad on isegi laulu loonud, on Raio Piiroja, pikk eestlasest kaitsemängija.
Just tema löödud värav oli Fredrikstadi finaali viinud ja seal oli ta läkitanud Sandefjordi puurivahi õla taha koguni kaks palli. Kapten John Anders Bjørkøy tõstab karika pea kohale ja rahva vaimustusekarje kandub Skagerraki väina kohal kaugele.
Poolfinaal kui triller, eestlane kangelase rollis
Fredrikstadi juhtkond oli lootnud midagi erilist hoopis 2005. aastalt. Meeskonna etteotsa oli palgatud Egil Olsen, legendaarne treener, kes oli Norra koondise 1994. ja 1998. aastal MM-i finaalturniirile juhtinud. Ootused olid nii suured, et Fredrikstadi 2003. aastal üle pika aja meistriliigasse tõstnud Knut Torbjørn Eggen taandus rahumeeli abitreeneri rolli. Imesid ei sündinud meistri- ega karikavõistlustel ning sügisel lasi Olsen terviseprobleemidele viidates Eggeni postile tagasi.
Rühkides Tippenligaenis 8. koha poole, edenes Fredrikstad 2006. aasta karikasarjas esiti üle kivide ja kändude. Teises ringis saadi võõrsil Sprint/Jeløyst jagu 2 : 1, kolmandas võideti samuti võõrsil Kongsvingerit 3 : 2, neljandas lõpetati Brynega heideldes normaalaeg 1 : 1 – Piirojale läks kirja omavärav – ja lisaaeg 2 : 2, penaltiseerias jäädi peale 4 : 2. Veerandfinaal oli rahulikum: Vålerengat löödi Ullevaalil 3 : 0. 20. septembri poolfinaali Fredrikstad FK ja Kristiansandi Start ristis ajakirjandus trilleriks ehk põnevikuks.
10. minutil viis Geir Ludvig Fevang külalised juhtima, 61. minutil tuli marokolaselt Tarik Elyounoussilt viigivärav ja 73. minutil läks Fredrikstad Simen Brenne väravast ise ette 2 : 1. Normaalaja viimasel minutil tõukas Stardi puurivaht Rune Meås Nilssen jõhkralt Fredrikstadi soomlast Hermanni Vuorineni ja kohtunik Tom Henning Øverbø saatis Nilsseni platsilt minema. Et vahetused olid tehtud, asus väravasse kaitsja Steinar Pedersen. Ning ometi leidis Start selle pika minuti sees aega jõuda 2 : 2-ni. Rünnaku lõpetaja oli 34-aastane veteran Todi Jonsson, poolteist kümnendit Fääride koondises ja paar korda ka Eesti vastu mänginud edurivimees.
Põnevik vajas lahendust ja lahendajat. Lisaajast oli kulunud üheksa minutit, kui Piiroja sai Hans Erik Rambergilt söödu ja palli õnnetu Pederseni valvatavasse väravasse kihutas. Kristiansandi kümme pallurit punnisid veel vastu, ka Vuorinen sai 16 minutit enne lisaaja lõppu punase kaardi, aga 3 : 2 jäi tabloole.
Järgmisel päeval peetud teises poolfinaalis oli selge favoriit oma 20. Norra meistritiitlile lähenev Trondheimi Rosenborg, kes võttis kodus vastu Sandefjordi. Meistrivõistluste omavahelised mängud oli Rosenborg võitnud 3 : 1 ja 2 : 0 ning loomulikult oli publik tusane, kui Sandefjord 35. minutiks 4 : 0 juhtis ja lõpuks 5 : 2 võitis.
Kaks väravat ja karikas, šampanjat ei tilkagi
Finaal, Piiroja hinnangul Norra aasta keskseim vutisündmus, toimus hilissügisel, 12. novembril. Loomulikult joosti murule Oslo Ullevaali staadionil, kus Norra karikas on alates 1948. aastast välja mängitud. Et hämara peale ei jäädaks, alustati kell 13.15. Publikunumbriks kirjutati 25 102, FFK fänne loendati 17 000. Fredrikstadist oli saabunud 112 bussitäit poolehoidjaid ja loomulikult tuldi ka muude sõidukitega.
Taas kostis kohtunikuvile rahvusvahelise haardega Øverbø huulilt.
Fredrikstadi ründeliini 32-aastase paremääre Raymond Kvisviki suunas publik esialgu erilist kiitust ei hüüdnud. Ramberg avas 5. minutil skoori ja oli loomulikult tähelepanu keskmes. Siis oli Piiroja kord hiilata: ta lõi 37. minutil 2 : 0 ja kuus minutit hiljem 3 : 0. Vaheajaks olid suuremad pinged maas ja kui suhtelises vaikuses teatati, et kõik kolm väravasöötu seisavad Kvisviki arvel, tervitati puhkuselt saabuvat meest hoopis uues hääleregistris.
Mängu peakangelaseks jäi siiski Piiroja, kelle kahele finaaliväravale märgati kohe poolfinaali otsustav tabamus juurde liita. Nii ajakirjanikud kui ka fännid tunnistasid eestlase Fredrikstadi hooaja parimaks mängijaks.
Fredrikstad Blad pühendas vutifinaalile 13 esimest lehekülge ja hindas Piiroja kaheksaga, kõiki teisi nelja kuni kuuega. Peatreener Eggen ütles, et tema pole varem nii säravat Piiroja näinud. Ta ei imestavat, kui äsjane karikafinaal jääbki Piiroja karjääri parimaks mänguks – sest paremini ei saavatki vutti lüüa.
Ühtlasi lootis Eggen, et suurklubid Fredrikstadi ässa mujale ei meelita, tema tahaks koostööd igatahes jätkata.
“Vastane ründas harva, kaitses oli mul vähe tööd. Et higi korralikult lahti saada, tuli rünnakule minna,” naerab Piiroja. Kui suur pudel võidušampanjat vutimeeste seas ringi käis, ei tõstnud Piiroja seda isegi moepärast huulile. Ta jäi endale kindlaks: vähemalt spordikarjääri lõpuni ei pruugi ta lonksugi alkoholi.
Peatreener Eggeni auks ja mälestuseks
Knut Torbjørn Eggeni ja Raio Piiroja koostööst veel nii palju, et see ei jätkunud. Piiroja pikendas lepingut nelja aasta võrra, kuid tollal 46-aastase Eggeni ja klubidirektor Morgan Anderseni suhted olid läinud sedavõrd sõlme, et võimas karikavõit neid lahti harutada ei suutnud. Kolmel olümpial (1988–1994) Norra koondises jäähokit mänginud Andersen oli mõjuvõimsam ja Eggen lahkus ning töötas viis järgmist aastat erinevates jalgpalliametites. Veebruaris 2012 leiti ta oma kodunt surnuna, mõni aeg hiljem rääkis ta isa, Norra kõigi aegade parimaks klubitreeneriks hinnatud Nils Arne Eggen ajakirjandusele poja enesetapust, mis oli järgnenud sügavale depressioonile.
“Knut Torbjørn oli suurepärane treener ja Morgan ülitugev direktor, kes hankis palju raha ja tõi häid mängijaid. Nemad kaks viisid Fredrikstadi asja edasi, aga kinnitasid lõpuks ka vana tõsiasja, et kaks kõva kivi ei pruugi kaua head jahu jahvatada.
Knuti matuse ajal olime ilma pidi laiali, mina näiteks Eesti koondisega USA-s, aga aegsasti kokku lepitud mälestusüritusele tulid septembris 2012 peaaegu kõik kuue aasta tagused mängijad – ka suurem jagu välismaalastest –, ükskõik, kus nad parajasti ei mänginud.
Eggen on meie mälestustes väga mõistlik ja sõbralik vend, hea motiveerija. Staadionil oli temaga kõik justkui korras, aga kodus oli skisofreeniahoog aeg-ajalt peale tulnud. Ta sai sellest aru ja tundis muret – nagu ta põdes kaua Arne Dagfinn Enerlyga juhtunut, nad olid ju Rosenborgiski koos olnud.”
Kõik 10 000 hooajapiletit müüdi nädalaga
12. novembril 2006 aga võtsid fredrikstadlased kuningalt karika vastu, tõmbasid kodulinna meestepoe kingitud tumedad ülikonnad selga ja siirdusid kolmetunnisele intervjuudest kubisevale õhtudineele, mille järel algas kojusõit. Raio Piiroja, kelle auks fännid isegi laulu olid jõudnud luua, ei jäänud Fredrikstadi peole kauaks. Ta pidi juba varahommikul kell 4.20 alustama reisi Tallinna, kus ootas maavõistlus Valgevenega.
Kui päevakangelane oma Fredrikstadi-koju jõudis, põlesid ukse taga küünlad ja seisis šampanjapudel. Naeratades heitis Piiroja voodisse, kuid uinuda polnud võimalik. Linnast, kus isegi suvistel muusikafestivalidel tuli keskööks pillid pakkida ja vagusi jääda, kostis valju pillimängu ning lakkamatut võidulaulu. Paar tundi hiljem tunti Piiroja Oslo lennujaamas muidugi ära, küsiti autogramme ja paluti luba ühispilte teha. Fredrikstad oli õnnelik ja linnarahvas tõotas meeskonnale uueks aastaks veel tugevamat toetust. Nädalaga müüdi läbi kõik 10 000 hooajapiletit!
Sügiseks 2016 on kavandatud kümne aasta taguste karikavõitjate suur kokkusaamine. “Meie põhipunt, kellega platsil tööd rabasime ja siis vahel poole ööni kaarte lõime – Kosovo mees Ardian Gashi, ameeriklane Brian West, austraallane Kasey Wehrman, rootslane Patrik Gerrbrand –, on kindlasti kohal, küllap mu põhiline kalapüügikaaslane, norralane Vidar Martinsen ka. Usun, et tulevad kõik, kel vähegi võimalik, ja kõneainet meil jätkub,” loodab Piiroja.
Kommentaarid (0)