Jalgpall

EKSKLUSIIV | Katkend raamatust "Raio Piiroja. Õhuvõitleja". Millise vutiveterani suu Piiroja esimene värav lukku pani? (1)

Gunnar Press, 4. juuni 2016, 10:01
1. juunil ilmus raamat "Raio Piiroja. Õhuvõitleja", mis räägib Eesti jalgpallikoondise kauaaegse kapteni loo. 
1. juunil ilmus raamat "Raio Piiroja. Õhuvõitleja", mis räägib Eesti jalgpallikoondise kauaaegse kapteni loo. Gunnar Pressi kirjutatud raamatu andis välja Õhtuleht koostöös Menu Kirjastusega. Loe eksklusiivset katkendit!

16. sünnipäevalt meistriliigasse!

Raio oli juba tõsine vutimängija, kui Pärnu JK/Kalev Tiit Raudnageli peatreenimisel Eesti 1993./1994. aasta meistrivõistluste esiliigaturniiri võitis, üleminekumängudes Pärnu JK Tervisest jagu sai ja meistriliigaga ühines.

Kui soovid Raio Piiroja raamatut “Ninamees Raio, õhuvõitleja”, siis telli raamat SIIT! http://www.ohtuleht.ee/piiroja/

1. juunil ilmus raamat "Raio Piiroja. Õhuvõitleja", mis räägib Eesti jalgpallikoondise kauaaegse kapteni loo.  LAURA OKS

Samal teemal

“Mängisime põhiliselt A-vanuseklassi poistega, neist tuntuimaks sai Sergei Terehhov. Satsis olid üksikud vanemad, näiteks 32-aastane Kalvi Kaas, kes oli juba 1985 Pärnu Kalakombinaat/MEK-iga Eesti NSV meistriks tulnud, ja kaaslastest pisut noorem Teet Allas. Mulle pakuti võimalust peatreenerina jätkata, aga noortega oli palju tegemist ja ma loobusin,” räägib Raudnagel. “Kogenud Ants Kommussaar oli juba üleminekumängude ajal mu kõrval istunud, uue hooaja eel võttis ta ameti üle ja mina jätkasin rohkem mänedžerina.”

Hooajal 1994/1995 jäi Pärnu JK/Kalev meistriliigas viimaseks, kuid tuli üleminekuturniiril teiseks ja alistas lisakohtumistes Tallinna FC Norma. Seega suudeti kõrgemasse seltskonda püsima jääda. Nüüd kutsus Kommussaar Raio Piiroja tiimi ega jätnud teda pingipoisiks. Ühtlasi leiti noorukile sissetulek, jooksma hakkas esimene profipalk. Nimelt võttis klubi toetav AS Savi Piiroja ametisse – poiss tegi pool päeva abitöid, saades selle eest 750 krooni kuus, ja oli ülejäänud aja vutile vaba.

Uue hooaja avamängus, 16. juulil 1995 ehk viis päeva pärast 16-aastaseks saamist tegi Piiroja meistrisarjas debüütmängu. Jõhvi Eesti Põlevkiviga viigistati 1:1.

1. juunil ilmus raamat "Raio Piiroja. Õhuvõitleja", mis räägib Eesti jalgpallikoondise kauaaegse kapteni loo.  LAURA OKS

Peagi võeti kodus vastu Narva Trans ja kaotati 2:4. Aga Piiroja jaoks oli ajalugu sealgi. Tiit Raudnagel: “Kusagil teisel poolajal võttis Ants Kommussaar veteran Kalvi Kaasi välja ja saatis Raio asemele. Kalvi sadas tigedana Kommu kõrvale ja sajatas umbes nii: “Paned siin igasuguseid tatikaid sisse, selliseid, kellest kunagi mängijat ei tule ja kes ei hakka iial väravad lööma!” Ants teatas vastu: “Temast tuleb küll mängija!” Kümme minutit hiljem suunas Raio palli peaga väravasse, just sedasi, nagu ta neli aastat hiljem lõi Fääri saartele oma esimese koondisevärava. Tagantjärele võib öelda, et see oli Fääride-värava peaproov! Kommu ütles tookord: “Kurat, küll mul on hea meel, et Raio Kaasi suu lukku pani!””

Niisiis, Piiroja lõi oma esimese Eesti meistriliiga värava 26. juulil 1995 Pärnus, Kalevi staadionil, Pärnu JK ja Narva Transi vahelise mängu 85. minutil.

Raio Piiroja pidas pärnakate ridades kaheksa meistriliigamängu, kuid Flora süsteemi loojatele jäi silma hoopis teises olukorras, uuel talvel.

Treener Roman Ubakivi oli juba 1970.–1980. aastatel tõestanud, et ka eesti poisid võivad isegi NSV Liidu nüristavates tingimustes vutilöömisega toime tulla. Ubakivi “esimesest lennust” tõusid rahvustunnet õhutama Ott Mõtsnik, Tiit Kõmper, Urmas Hepner, Urmas Kaljend. “Teine lend” ehk “Lõvid” tähendas juba rahvusvahelisse noorteklassi murdmist. Lõvipoisid Mart Poom, Martin Reim, Risto Kallaste, Toomas Kallaste, Indro Olumets, Meelis Lindmaa, Toomas Krõm, Lembit Rajala ja Marko Kristal moodustasid 1992. aastal taas areenile astunud rahvuskoondise selgroo.

1. juunil ilmus raamat "Raio Piiroja. Õhuvõitleja", mis räägib Eesti jalgpallikoondise kauaaegse kapteni loo.  ALAR TRUU

Eestikeelse jalgpalli uus lipulaev FC Flora sündis 1990. aastal Aivar Pohlaku eestvõttel ja asus jõuliselt haaret laiendama. Aina enam moodsa jalgpalliklubi saabastesse astuv Flora püüdis luua arenguvõimalusi ka ääremaade noortele.

“Pärnus toimus 1981.–1982. aastal sündinute siseturniir. Vastloodud Kehtna jalgpallikooli võistkond võttis sellest osa. Kuna tol ajal püüdsime keskendunult jõuda arusaamisele, kuidas klubi noortetööd peaks korraldama, siis olin ka ise turniiril poisse vaatamas,” räägib Aivar Pohlak, Flora põline president.

“Pilk jäi pidama hoopis paar aastat vanemal poisil, kes tegutses kohtunikuna. Seda ei saagi ju päris targalt seletada, aga poisi silmist kiirgas siirust, tõsidust ja kirge. Uurisin järele, et ta nimi on Raio Piiroja.

Küsisin Pärnu treeneritelt, kuidas Piirojal vutimäng läheb. Sain vastuseks, et ega ta suurt oska, aga tahe on meeletu ja lisandub ebatavaline kehaline võimekus. See vastus sobis. Läksin Raio juurde ja küsisin, kas ta tahaks Florasse tulla. Vastuse sain taas silmadest.

Küllap pidasin põgusalt ta vanematega nõu, igatahes rääkisin nii koondist kui ka Florat juhendama asunud Teituriga läbi ja Raio sai kutse meie süsteemi tulla.”

See oli suvel 1996, kui Raio Piiroja esiliigas mänginud FC Lellega liitus. Tema võimed kasvasid sellesama ja järgmise suvega päris kõvasti, sest kasvu lisandus jõudsalt – kooli lõpetades oli Piiroja 190 cm pikk.

1. juunil ilmus raamat "Raio Piiroja. Õhuvõitleja", mis räägib Eesti jalgpallikoondise kauaaegse kapteni loo.  MARI LUUD

TSIK-ist: “Nagu koju oleks jõudnud.”

Kaks aastakümmet hiljem on Merila 76, aga ikka treenerina ametis. "Raioga on seotud ainult head mälestused. Tema õppeedukusega probleeme polnud, sporti suhtumises oli ta kõigile eeskujuks. Raio oli rõõmus sell, samas sportlasele nii vajaliku sisemise distsipliiniga. Eriline aumees, sirgjooneline, ütles alati täpselt seda, mida mõtles. Tõeline tahtega ja kartmatu spordimees, just selline, nagu ta vutiplatsilt kaua paistis,” räägib Merila.

* * *

"Spordigümnaasiumisse läksin nagu koju, ümberringi olid noored, kes suhtusid sporti nagu mina, ja õpetajad, kes sporti ja sportlasi mõistsid. Elamine ja söök olid kooli poolt," meenutab Piiroja.

"Jalgpallureist ootasid mind ees Aivar Anniste ja Kert Kütt. Jalgpall oli nii-öelda kooliväline ala. Hommikul istusime kahes tunnis. Siis tuli vaheaeg. Kes läksid võimlasse ja kes uksest välja staadionile, aga meie Aivari ja Kerdiga pidime jõudma lõunaks Männiku staadionil või Flora hallis trenni ära teha. Lõunaks pidime koolis tagasi olema."

1 KOMMENTAAR

m
Mart 4. juuni 2016, 14:00
Lahedal ajal elame! Inimese "töö" on mängida palli või lakkida küüsi või kirjutada artikleid homoõigustest. Täitsa huvitab kohe, et kaua selline ühiskond veel kesta suudab.

Sisuturundus

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2505
levi@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee