1. juunil ilmus raamat "Raio Piiroja. Õhuvõitleja", mis räägib Eesti jalgpallikoondise kauaaegse kapteni loo.
Jalgpall
5. juuni 2016, 10:38

EKSKLUSIIV | Katkend raamatust "Raio Piiroja. Õhuvõitleja". "Jäänuks Teitur kauemaks Eestisse, tulnuks minust parem mängija..." (2)

1. juunil ilmus raamat "Raio Piiroja. Õhuvõitleja", mis räägib Eesti jalgpallikoondise kauaaegse kapteni loo. Gunnar Pressi kirjutatud raamatu andis välja Õhtuleht koostöös Menu Kirjastusega. Loe eksklusiivset katkendit!

Kui soovid Raio Piiroja raamatut “Ninamees Raio, õhuvõitleja”, siis telli raamat SIIT! http://www.ohtuleht.ee/piiroja/

Teitur Thordarson, Raio Piiroja jalgpalli-isa

Talvel 1997/98 käis Raio Piiroja esimest korda Küprosel mitmekuises laagris. Paari esimese nädalaga kasvas islandlasest peatreeneri Teitur Thordarsoni mahv üle nooruki jõu, eriti kangisaalis.

1. juunil ilmus raamat "Raio Piiroja. Õhuvõitleja", mis räägib Eesti jalgpallikoondise kauaaegse kapteni loo. Foto: Alar Truu

"Vanemad mängijad norisid mu kallal, kui väsisin. Nad ei teinud seda halva pärast, aga siis ei saanud ma sellest veel aru. Juhe jooksis kokku. Läksin Teituri juurde ja ütlesin otse, et ma ei saa hakkama. Palusin end koju saata. Jooksja olin ju ammu, aga jõusaaliga polnud palju kokku puutunud ja lihast luudel suurt ei leidunud. Et ma ei jaksanud meestekoormusi seedida, ilmnes just vutiplatsil. Ma ei mänginud väsinuna pallitreeningule tulles oma kohta välja," räägib Piiroja.

"Lasknuks Teitur mu Eestisse tagasi, poleks must ilmselt vutimeest saanudki. Aga tema ütles tookord, et olgu ma rahulik ja võtku nädal puhkust, sõitku saart mööda ringi. Teitur üüris mulle mopeedi ja andis taskuraha. Tulin laagrisse tagasi teise mehena, andsin puhanuna tööle valu. Enne Küprost surusin rinnalt 30 kilo ja kükki tegin 60-ga. Nelja kuu pärast kodus lükkasin rinnalt 100 kilo, kükkisin 200-ga. Pärnus ei tundnud tuttavad mind ära."

Teitur naeratab tookordsele tagasi mõeldes. "Töötasime Küprosel tõesti hullult, sest põhja oli alla vaja. Raio võttis endast viimast, selline ta ju on. Nägin, et Raio on motiveeritud, et temas on ainest. Ta oli tookord tõesti väsinud, vajas erilist lähenemist, hingetõmmet. Ülikooliõpingutega oli veidi hiljem sama lugu. Raiol oli trennide järel ka siis puhkamiseks aega vaja, aga ta ei osanud milleski alla anda. Tuupis. Ma lihtsalt pidin talle ütlema, et ülikooliõpingud ja tippvutt ei sobi meie ajal kokku. Raiot tuli igal juhul jalgpallis ja jalgpallile hoida! Meie usalduslikest jutuajamistest tõusis alati tulu. Ütlesin talle, et jalgpall on praegu tähtsaim, sind ootavad suured mängud, valmistu nendeks! Ta valmistus, vahel läbi määratute raskuste, ja need tähtsad mängud tulid!"

1. juunil ilmus raamat "Raio Piiroja. Õhuvõitleja", mis räägib Eesti jalgpallikoondise kauaaegse kapteni loo. Foto: LAURA OKS

Raio Piiroja noogutab: "Õppisin tehnikaülikoolis, hambad ristis. Õpikud võtsid aja, mis pidanuks puhkamisele kuluma. Tundsin, et ei jaksa enam. Kui Teitur ütles sõbralikult, et mul tuleb jalgpalli ja ülikooli vahel valida, langes kivi südamelt. Ma ei pidanud ise alla andma! Loomulikult valisin jalgpalli! Teitur kiitis otsust ja ütles juba siis, et küllap jätkub mu palluritee varsti mõnes välisklubis."

Vutimees tõmbab hinge, et öelda: "Sattusin õigel ajal õige mehe käe alla, minust sai jalgpallur." 

"Jäänuks Teitur siia kauemaks, tulnuks minust parem mängija."

Teitur Thordarson oli ise kõrgel tasemele vutti löönud ja ka treenerina tuntust kogunud. FC Floraga sõlmis ta töölepingu 1995. aasta lõpul ja Eesti koondise peatreeneri postile astus 1. jaanuaril 1996.

"Teitur õpetas meile, mis profijalgpall üldse on – ja kes on profijalgpallur," sõnab Piiroja. "Me ei teadnud ju, kuidas toituda, treeningutesse suhtuda, mängudeks valmistuda. Koos Aivar Pohlakuga ehitas Teitur Eesti nüüdisjalgpalli üles. Ta juurutas mängustiili ja -taktika, mis oli meile võimetekohane, surus meid rööbastesse. Noored harjusid uuega kiiremini, vanemad aeglasemalt – aga harjusid nemadki. Pidime mängima kaitsest lähtuvalt, muud võimalust polnud. Teitur pigistas meid kõvasti ega teinud järeleandmisi, olles samal ajal soe ja südamlik inimesetundja. Ja lõpuks: Teitur lihtsalt pani mind mängima, tegi mingist Pärnu kutist arvestatava koondislase. Jäänuks Teitur kauemaks Eestisse, tulnuks minust parem mängija …"

1. juunil ilmus raamat "Raio Piiroja. Õhuvõitleja", mis räägib Eesti jalgpallikoondise kauaaegse kapteni loo. Foto: LAURA OKS

Teitur neelatab Piiroja juttu kuuldes.

"Minuni jõudis jutt Raio Piiroja olemasolust Tarmo Rüütli kaudu. Tarmo rääkis, et üks Pärnu poiss on kõva võitleja ja kehaliselt andekas. Vaatasin Raio üle ja nägin, et Tarmol oli õigus," räägib Teitur.

"Jah, Raio polnud tehniliselt hea, aga see ei lugenud. Ta töötas konaruste likvideerimisel sama visalt kui kehavõimsuse arendamisel. Jõudis esmalt Eestis heale tasemele, siis suutis rahvusvahelisel väljakul puudused korvata. Nõnda põhjalikult võib enda tehtavat ja mängukaaslasi austada vaid suur isiksus! Raio on kahtlemata igas mõttes suur isiksus!

Ja kui Raio üles hüppas, siis seal, halastamatus õhuvõitluses, ei jäänud ta enam kellelegi alla, ka suurtele maailmanimedele mitte! Võrratu!

Tegime tööd, palju tööd, väga palju tööd. Raiost sai üsna lühikese ajaga minu tiimi võtmemängija, keskkaitsja, kelle tegutsemine avas mu ideede elluviimiseks võimalused. Teine asi oli see, mida Raio kogu meeskonnale andis, mil moel ta kõigile eeskujuks ja sedasi treenerile abiks oli. Poisid ei uskunud, et nii pühendunult ja nii visalt saab töötada, aga Raio pealt nad nägid, et saab ikka küll. See, kuidas Raio püüdis ja suutis, tundus mulle endalegi puhuti uskumatuna."

Varem on Piiroja Õhtulehele rääkinud: "Teitur on parim treener, kellega olen seni kokku puutunud. Eesti treenerid ütlevad sageli halvasti ja võtavad mängijalt enesekindluse, Teituri sõnad ja teod annavad alati jõudu. Kui Floraga hiljuti eurosarjas esimest korda Belgradi Partizani vastu mängisime, põlesin läbi. Teitur ei vahetanud mind pingile, vaid kinnitas, et küll ma hakkama saan. Nädal hiljem hoidis ta mind korduskohtumises uuesti algusest lõpuni platsil ja mu mäng tuligi välja!"

1. juunil ilmus raamat "Raio Piiroja. Õhuvõitleja", mis räägib Eesti jalgpallikoondise kauaaegse kapteni loo. Foto: LAURA OKS

Ja nüüd lisab Piiroja: "Teitur hoidis noori, ta oli hea inimesetundja ja psühholoog. Ma ei oska küsimust nii seadagi – et mida on Teitur mulle andnud? Ta on andnud mulle kõik. Ja see kõik algab enesekindlusest. Ka siis, kui ta mu esimest korda täiskasvanute koondises väljakule saatis, uskus ta minusse tükk maad rohkem, kui ise uskusin. Teiturist kiirgas positiivset energiat. Minuga jääb kogu eluks Teiturilt saadud tarkus: sina pead endasse uskuma, mees!"

"Positiivsus on see, mis edasi viib," ütleb Teitur. "Noortelt ei saa kohe nõuda sama, mida nõuad suurtelt. Kohanemine nõuab igaühelt aega."