Ott Järvela | Suurem EM = tugevam Euroopa

Finaalturniiril osalemise arendav kogemus saab osaks 50 protsenti suuremale arvule koondistele, mis mõjub omakorda Euroopa sisemisele konkurentsile turgutavalt. Paljud autoriteetsed jalgpallurid on märkinud, et Euroopas pole enam lihtsaid koondisemänge, aga ruum katsumuste veelgi keerulisemaks kruttimiseks pole kaugeltki otsas.

Ning mis veel tähtsam – kahe eelmise MMi tulemustesse süüvides on see ilmtingimata vajalik. Euroopa meeskonnad on küll võitnud kolm MMi järjest (2006 Itaalia, 2010 Hispaania ja 2014 Saksamaa), aga kahel eelmisel finaalturniiril pääsesid 13 osalenud Euroopa koondisest alagrupist edasi vaid kuus ehk 46,7%. Mõlemal puhul jäädi selles lõikes alla Põhja-Ameerikale, 2010 ka Aasiale, 2014 edestati napilt Aafrikat.

Ajaloolistel, kultuurilistel ja ärilistel põhjustel on Euroopa esindatus MMil väga suur. Meil on 13 kohta, sama suure liikmeskonnaga Aafrikal viis. Et positsioone kaitsta, tuleb proportsionaalselt oluliselt suuremat mandaati tulemustega õigustada. Et see pole viimasel ajal õnnestunud, on tark võtta eeskuju kõige tugevamalt.

Selleks etaloniks on Lõuna-Ameerika, kel on ette näidata hiilgav õnnestumisprotsent – 2010 MMil jõudsid 1/8-finaali nende kõik viis esindajat, 2014 viis kuuest võimalikust (ainsana takerdus alagruppi Ekuador).

Edukuse põhjuseid tasub otsida 1998. aasta MMi eel tehtud muudatusest, kui valiksarjas loobuti alagruppidest. Sellest ajast saadik selguvad Lõuna-Ameerika esindajad MMil kaks ja pool aastat kestval valikturniiril, kus kõik 10 koondist omavahel kahel korral kohtuvad.

Hiiud Argentiina ja Brasiilia on mõlemad selle formaadi tõttu korra olnud lähedal MMilt eemalejäämisele, sest suurem võistlusmängude hulk pikas ja raskes valiksarjas on Lõuna-Ameerika kehvikud tugevamatele järele aidanud. Karastus saabub ikkagi kõrgete panustega lahingus, mitte tühja rapsides.

Senisest suurem EM ja 2018 sügisel alustav Euroopa Rahvuste liiga suurendavad oluliselt Euroopa koondistele osaks saavaid lahinguid (loe: võistlusmänge) ja on mõlemad targad lükked eesmärgiga kaitsta Euroopa koondiste positsioone üha tugevnevas maailma jalgpalliskeenes.

Rahvuste liiga (Nations League) on pooleaastane turniir, kus 55 Euroopa koondist on jaotatud nelja divisjoni. Seniste maavõistluste asemel saavad kõik koondised pidada võistlusmänge jõukohaste vastastega. Iga (sh ka Euroopa 16 nõrgemast vutiriigist koosneva neljanda) divisjoni võitja tagab koha EMil. Ülejäänud 20 kohta jagatakse tavapäraselt valikturniiril.

Vastupidiselt kartustele pole me EMil näinud ülerullivaid võite, vaid ohtralt tarka jalgpalli, mis tõestab, et käärid liidrite ja jälitajate vahel on kahanemas. Euroopa jalgpalli tulevikule on see ainult hea.