ÕHTULEHT LYONIS | Ronaldo lõi padrunid letti, kõmmutas Walesi auklikuks ja Portugali finaali! (4)

2004 toimus EM-finaalturniir Portugalis ja 19aastane Ronaldo oli äsja püünele tõusnud noormees, kel ei lasunud veel kohustust kodumaa vutivedurit vedada. Aga ta tõusis väga tähtsasse rolli ja nuttis finaalis Kreekalt saadud 0:1 kaotuse järel lohutamatult. Pühapäeval Pariisis on Ronaldol võimalus need 12 aastat vanad pisarad pühkida.

Poolfinaali avapoolaeg oli väga unustamisväärne. Kaks maestrot, Gareth Bale ja Ronaldo piirdusid mõlemad ühe pallipuutega vastase karistusalas. Wales alustas erksamalt ja Bale tekitas paar ohtlikku momenti (korra tsenderdas teravalt, korra lõi peale), aga Portugali väravavaht Rui Patricio püüdis mõlemas olukorras palli kindlalt. Poolaja lõpus oli Portugal selgelt domineerivam, ent Walesi kaitse pidas.

Teine poolaeg algas sama uimases võtmes, kuniks 50. minutil asus Portugal vasakult äärelt nurgalööki toimetama. Lahtimängitud palli vinditas Raphael Guerreiro Walesi karistusalasse ja siis…

"Kood punane! Kood punane!" hakkasid plinkima Prantsusmaa õhuväe häirekuvarid, sest Lyoni õhuruumis ilmutas ennast ebamaine lendav objekt. Ronaldo kerkis uskumatult kõrgele – Javier Sotomayor olnuks uhke! – ja haamerdas palli Wayne Hennessey selja taha.

Joovastus mitte ainult meeskond ja fännid, vaid liialduseta terve Portugal. Senisel turniiril pigem kehvalt esinenud liider oli vajalikul hetkel talle põhjendatult asetatud ülikõrgeid ootusi õigustanud. Kammitsad raiuti, pinge hajus ja hing hakkas helisema.

53. minutil paisus helin totaalseks joovastuseks, sest Nani viis Portugali 2:0 juhtima, kui äsas värava eest võrku Ronaldo targa söödulaadse pealelöögi. Nelja minutiga oli Ronaldo mängu kapitaalselt ära tinistanud!

Kohe pärast 0:2 kaotusseisu jäämist tegi Walesi peatreener Chris Coleman vahetuse ja tõi rünnakule jõulise Sam Vokesi, kes võinuks tagantjärele tarkusena kuuluda juba algkoosseisu.

Colemani otsus saata ründajana platsile Hal Robson-Kanu oli mehe selle turniiri kahte võiduväravat arvestades loomulik, aga olukorras, kus Portugali põhikeskkaitsja Pepe oli vigastusega väljas, mitte kõige parem.

Robson-Kanu õhuduellides Jose Fontet ja Bruno Alvest tülitada ei suutnud ning oma trumbi – kiiruse – maksma panemiseks polnud tal ruumi, sest Portugal mängis teadlikult madala kaitseliiniga. Vokes algkoosseisus olnuks Portugalile ilmselt ebamugavam variant.

See on üks kahetsusi, mis Walesi piinama jääb. Leidub muidugi teisigi, kuigi poolfinaali suurim otsustaja polnud mõne kõmri eksimus, vaid Ronaldo meisterlikkus. 1:0 värava toonud pealöök oli oivaline, 2:0 väravaga päädinud pealelöök kaval. Meistrimehe tunnus.

Wales võttis lõpusirgel mängu päästes riske, aga Portugali peatreener Fernando Santos vastas tarkade vahetustega, mis aitasid tema meeskonnal mängu kindlalt kontrolli all hoida.

Santos on koondist juhendanud 13 ametlikus mängus ja pole saanud ainsatki kaotust. Tänane võit oli aga esimene, kus marginaal suurem kui üks värav. Varem vallatu jalgpalli poolest tuntud Portugal on Santose käe all näidanud hoopis distsiplineeritumat mängu ja jõudnud finaali. See on 10 miljoni elanikuga riigi jaoks väga vägev saavutus.

* * *

Ebameeldiv, et sedavõrd kaalukas kohtumine ei toimunud täis tribüünide ees. Mõlemal küljetribüünil oli rohkesti vabu kohtu ning neid leidis ka odavamates otsasektorites.

Mõlemad meeskonna fännidele eraldatud sektorid olid küll rahvast täis, aga ilmselt jäid mitmed hangeldajad piletite müümisega jänni, sest ei Portugal ega Wales pole suurriik, kes tõmbaks areenile mitukümmend tuhat inimest. Eriti mitte play-off’is, mille tarbeks polnud inimestel võimalik enne turniiri plaane (lennupiletid, hotellid, puhkused) teha.

Pühapäevases finaalis sama ohtu pole, sest tulgu Portugali vastu Saksamaa või Prantsusmaa, mõlemaga kaasneb kümneid tuhandeid huvilisi.