Portugali finaalikoht ülistab lisaks Cristiano Ronaldo fenomenile ka peatreener Fernando Santose meisterlikkust (2)

Säravaimaks näiteks on Fernando Santose töö Portugali koondisega. 2012 EMil ja 2014 MMil Kreekaga alagrupist edasi jõudnud Santos kutsuti kodumaa tüüri juurde pärast valiksarja avamängus Albaanialt saadud šokk-kaotust. Ülejäänud seitse mängu Portugal võitis (kõik ühe väravaga!).

Löömatuks on Santose meeskond jäänud ka EMil. Kuigi esimeses viies mängus vastasest 90 minutiga jagu ei saadud (alagrupis kolm viiki, Horvaatia alistati lisaajal, Poola penaltitega), ollakse pärast kolmapäevast 2:0 võitu Walesi üle finaalis, kusjuures play-off’is pole neile 330 minutiga löödud ainsatki väravat.

Portugalil alles teine finaal

Suurturniiri poolfinaalis mängis Portugal seitsmendat korda, aga pühapäevane finaal on neile 2004. aasta EMi järel alles teine. Kindel märk, et Santos on hakkama saanud millegi erilisega. Eriti arvestades, et tema käsutuses säärast staaride paraadi nagu oli Portugalil kasutada 12 aasta eest, kui mängisid Luis Figo, Rui Costa, Rui Jorge, Fernando Couto ja Nuno Gomes.

Santosel pole võtta mitte ainsatki korralikku ründajat, vaid olude sunnil moodustavad edurivi ääreründajad Nani ja Cristiano Ronaldo. Meeskonna kapten Ronaldo on hetkel Euroopa parim jalgpallur, aga ülejäänud Portugali meeskond ikka üpris keskpärane.

Santos on aga leidnud sobiva taktika (näiteks Wales halvati madala kaitseliiniga, mis võttis neilt võimaluse kontrarünnakuteks, võimekas Horvaatia pandi ebamugavasse olukorda, mis nad murdiski), drillinud kaitse tihedaks, olnud vajadusel halastamatu (EMi alguses kehvalt esinenud Ricardo Carvalho kupatati pikema jututa pingile), teinud Ronaldole selgeks, et tema ainus võimalus täita unistus – võita Portugaliga tiitel – on loobuda mängimast nii, nagu ta teeb seda Madridi Realis, vaid ohverdada end meeskonnale.

Seni vallatu ja kirgliku jalgpalli poolest tuntud Portugali koondise mäng EMil on olnud varasemast hoopis terviklikum ja distsiplineeritum. Seda kõike pole üldse vähe.

Koondisejalgpalli iseloom võimendab treeneri otsuseid. Kui 38 mängust koosneval liigahooajal on aega vigade parandusteks ja korrektiivideks, siis valik- ja finaalturniiridel mitte.

Iga mäng on suure kaaluga ja juhuse osakaal lõpptulemuses seeläbi suurem, mis omakorda avardab võimalusi teha Leicester City’t ehk saavutada tulemus, mis ebaloogiliselt parem võistkonna liikmete kvaliteedist.

Santose vastandid: Wilmots ja Hodgson

EMil on seda teinud nii Portugal, Wales kui ka Island. Vastupidised näited olid Inglismaa ja Belgia, kelle juhendajad Roy Hodgson ja Marc Wilmots lootsid, et küll tippmängijad need matšid ära otsustavad. Narr lootus. Belgia ja Inglismaa kaotused vastavalt Walesile ja Islandile olid eelkõige põhjustatud saamatust treeneritööst.

Santos ja nii mõnedki teised vastupidi on EMil demonstreerinud treeneritöö kõrgemat pilotaaži ning suutnud saavutada tulemusi, kus kaks pluss kaks pole ei neli ega viis, vaid hoopis suurem number.

* * *

Ronaldo: meie treener väärib finaali!

Portugali peatreener Fernando Santos sai pärast võidukat poolfinaali kiita ka kaptenilt Cristiano Ronaldolt:

"Olen väga õnnelik ja kogu meeskonna üle uhke. Oleme EM-tiitlist unistanud ja nüüd oleme finaalis. Võidust lahutab vaid üks samm. Unistamine on tasuta, seega jätkame sellega! Mängijad väärivad seda finaali ja meie peatreener väärib seda finaali!"

2004 EM-finaalis mänginud Portugali koondisest kuuluvad praegugi meeskonda Ricardo Carvalho ja Ronaldo. "Olin 19 ja see oli mu esimene finaalturniir. Loodan, et seekord on finaali järel mu silmis rõõmupisarad. Usun, et võidame," sõnas Ronaldo, kelle kurbusepisarates nägu jäi 2004 paljude portugallaste jaoks enda pealinnas kaotatud EM-finaali traagikat sümboliseerima.